Mis toimub meie kaskedega?

Viimase 10 aasta jooksul on Pärnu linna merepoolses osas suhteliselt tavaliseks muutunud olukord, kus on näha, et arukaskedega (Betula pendula) on midagi tuntavalt korrast ära.
Paljud puud tunduvad väljanägemiselt kuidagi viletsad ning sügiseti esineb võrades tihti murde ja rebendeid - mis toimub?

Hõrenenud võraga arukask. Foto: Ravel Reiljan

Kes/mis kahjustab?
Võimalik, et tegemist on seenpatogeen Neonectria sp. või oomütseet Phytophthora sp. kahjustustega - ja pigem isegi kombineerituna.
Võib kergelt segi ajada Taphrina betulina tegevusega, kuid  sümptomid on palju laialdasemad ja tagajärjed tõsisemad.

Deformatsioonid tüvel. Foto: Ravel Reiljan

Sümptomid?
Tüvel esinevad lohud, muhud, pahad, lõhed ning muud anomaaliad, hõrenenud võra, normaalsest väiksemad lehed, kuivanud ladvaosa või üksikud oksaharud, "tuuleluuad", palju peenemaid rabedaid oksi ning surnud võrseid, suuremate oksaharude murdekohad, juurekaelapiirkonnas esinevad "paised", samuti juurekaelast kuni 1,5m kõrguseni paiknevad "lekkekohad/voolused", millest immitseb roostevärvi vedelikku ning tihti samas piirkonnas paiknevad "päästevestid", lisaks tuulepoolse külje toesjuurte ümar (mitte ekstsentriline) kuju - peale selle olen haigetel puudel tihti täheldanud ka hüdrotroopia esinemist.

Moondunud võraga arukask. Foto: Ravel Reiljan

Miks/kuidas?
Hüpotees - 2005 aastal tabas Pärnut tugev jaanuaritorm, mille tagajärjel ujutati linna rannapoolne osa üle mereveega.
Tihe, niiske ning mereveest soolane pinnas võis olla põhjuseks, miks arukaskede vastupanuvõime nõrgenes ning kahjustaja(d) sai tegutsemist alustada.
Phytophthora sp. puhul - kuna tegemist on tavaliselt juurestiku ning juurekaelapiirkonna kahjustajatega (enamus liikidest) - siis on loogiline, et esmased sümptomid ilmusid puude võradesse umbes 5-6 aastat peale üleujutust ehk aastatel 2010/11.

Voolus juurekaelapiirkonnas. Foto: Ravel Reiljan

Kas ehk lõigata eriti halvad oksad võrast välja?
Olen märganud, et rohemassi kandvate okste väljalõikamine süvendab/kiirendab degeneratsiooni, mistõttu oleks soovitav lõigata välja vaid ilma rohemassita ehk surnud oksad.
Suurimaks probleemiks on haigete puude puhul võrade tõstmine ning kunstlik võrade vähendamine - seda ei tohiks kindlasti teha (H/D tegur, diameetrikasvu pärssimine, vee- ja toitainete transport).

Murre. Foto: Ravel Reiljan

Mida teha?
Puud üritavad esmalt ise oma probleemidega hakkama saada, selleks vähendavad nad ulatuslike juurtekahjustuste korral oma võra - sellest ka kuivanud ladvaosad ning oksaharud.

Kahjustajate areng on iga puu puhul individuaalne, mistõttu tuleb neid regulaarselt üle vaadata ja vastavalt tegutseda.
Linnakeskkonnas on tõsiseks probleemiks oht suuremate oksaharude murdumiseks/rebenemiseks.
Kuna arukaskede puhul on tegemist mahlajooksupuudega, siis on suurim oht rebenditeks ja murdudeks hilissügisel peale seda kui taim on võra mahlast tühjaks pakkinud - siis kaob meil võrast elastsus, mis asendub rabedusega.
Seega - paraku tuleb harjutada end mõttega, et lähima 15 aasta jooksul tuleb paljud-paljud arukased raiuda ning asendada sobilikema liikidega.


Allikas: Ravel Reiljan
http://ravelreiljan.blogspot.com/

Dendroloogilistest hindamistest ning hoolduskavade koostamisest

Enamus kohalikke omavalitsusi tellib vahetevahel mõnelt ettevõttelt allee, pargi, kalmistu, lasteaia või mõne muu ala dendroloogilise hinnangu, hoolduskava või eksperthinnangu.

Paraku võime öelda, et teatud osa neist on hilisema tööde teostaja tarbeks peaaegu või suisa täiesti kasutud.

Vaatame näiteks järgmist olukorda: oletame, et KOV on tellinud mingi ala hoolduskava - niisiis - korraldatakse hange, valitakse välja võitja ja tellitakse töö.
Alustatakse töödega - kohale sõidab spetsialist või spetsialistide armee, uuritakse, puuritakse - ning lõpuks saadetakse KOV-ile valminud töö.

Töö on tõsine, selle maht on kümneid lehekülgi - küllap on seal palju täpset infot puude seisundi ning hooldustegevuste kohta - võime me mõelda, kuid paraku, sirvides valminud tööd, peame me ehmatusega tõdema, et enamus sellest mitmekümnest leheküljest on lihtsalt täitematerjal - ajalugu, palju ilusaid pilte, üldist juttu, igasuguseid kirjeldusi ja mida kõike veel - ainus, mida ei ole, on täpne puude tervisliku seisukorra kirjeldus ning täpne vajalike teostatavate tööde kirjeldus.

Toon paar näidet - olles lapanud erinevaid ekspertide töid, leidsin tervisliku seisundi ning hooldustööde kirjelduste lahtritest näiteks järgmised märksõnad:
"madal puu", "noor, ilus puu", "kahjustus", "seenekeha", "mõned oksad võtaks ära", "koorekahjustus", "tüvekahjustus", "paksend", "õõnes", "tüves auk", "kuivad oksad" jne.

Mida see info annab tööde teostajale? Kuidas selle info alusel vajalikke tegevusi teostada?
Ja siis ongi nii, et läheb seegi töö arhiivi ning tööde teostaja peab kohapeal ise välja mõtlema ja otsustama, mida ja kuidas teha...

Selliste tööde puhul võiks öelda, et tegemist on lausa kuritegeliku rahva maksuraha raiskamisega - KOV ei tohiks selliseid töid aktsepteerida ning nende eest raha (mis on suurem kui tavakodanik mõelda võib) maksta.
Selliste tööde tegemiseks ei ole vaja spetsialisti, selliseid kirjeldusi võib sama hästi anda inimene, kes puittaimede tervisliku seisundi hindamisest ega puittaimede mehaanikast eriti midagi ei hooma.

Tegelikkuses pole sugugi keeruline lihtsate nähtavate asjade abil puittaime seisundit ning ohutegurit kirjeldada - lihtsalt on tarvis tunda tema eluviisi ja pisut mehaanikat.

Näiteks on levinud arusaamaks väide, et õõnsusega ehk seest tühi puu on ohtlik ning tuleb raiuda - see on tegelikkuses harva nii - ehk võime üsna kindlalt väita, et teatud mädaniku-ulatusega õõnsad puud pole sugugi vähem ohtlikud kui suvalised terved puud.
Lisaks - seenekehad - mida annab teadmine, et tegemist on seenekehaga puu tüve küljes? Mitte midagi kui me ei tea seenkahjustaja liiki, seda, millist tüüpi mädanikku tema niidistik tekitab ning seda kui ulatuslik on mädanikukolle.
Samuti - kas viltune puu on ohtlik? Paljud arvavad, et on - kuid sealgi on omad reeglid, mis võivad viltuse puu stabiilsemaks hinnata kui kõrvalasuva sirgelt kasvava puu.
Jne, jne.

Mida siis teha ning kuidas olukorda parandada?

Esiteks - KOV-i ametnikud, kes otsustavad puittaimede hoolduse, elu- ning surma üle, kuid tunnevad end oma kohati väheste teadmiste tõttu ehk ebakindlalt, peaksid oma ala paremini tundma õppima - siis saavad nad ka täpsemaid töid nõuda.
Selleks võivad nad alati pöörduda kohaliku arboristi, Eesti Arboristide Ühingu või Arboristide Koja poole - vajadusel on kõik mainitud usutavasti valmis korraldama vastavaid koolitusi, õppepäevi või lihtsalt tarvidusel konsulteerima.
Ei tohi karta küsida - küsimine ei näita kunagi rumalust või oskamatust, vaid inimese huvi ja hoolivust - see näitab, et ametnik on mures ning soovib saada parimat lahendust.
Ning küsiva ametniku üle tasub arboristidel uhke olla.

Teiseks - vastavad arbokultuuri edendavad organisatsioonid, liidud ning koolid võiksid mõelda - ehk on neil võimalik koostada KOV-ide tarbeks lihtne koolituskeskus - meid ümbritsev keskkond on ometigi meie ühine mure ning iga spetsialist peaks sellesse oma ühiskondliku panuse andma.

Kolmandaks - ettevõtted, kes koostavad hinnanguid või plaane, võiksid kaasata konkreetselt puittaimede tervisliku seisundi hindamiseks ning hooldustegevuste kirjeldamiseks vajadusel välise spetsialisti (olles kursis osade hangete võidusummade ning tööde tegeliku mahuga, võin väita, et osades hangetes on õhku rohkem kui rubla eest) - mõne arboristi. Usun, et olukord paraneks tunduvalt.

Neljandaks - ametnik, kes koostab hanketingimusi, võiks hanke alustamisel panna paika konkreetsed asjad, mida antud tööga saada ei soovita (ajalugu, taustakirjeldused jms) ning mida soovitakse (puude tervislik hinnang, täpne hooldusjuhis, perspektiivid, probleemsed kohad - reaalsed lahendused).

Allikas: Ravel Reiljan

Kui karusmarjapõõsad on haiged ehk karusmarja-jahukaste või jahukaste

Paraku on nii, et vanemad karusmarjasordid võivad kannatada suhteliselt tihti erinevate haiguste all - tavaliselt kahjustavad neid seen- ning viirushaigused, kohati ka kahjurid.

Kaks levinumatest, mis meid aias ehmatada võivad, on seenhaigused nimega karusmarja-jahukaste (Sphaerotheca mors-uvae) ja jahukaste (Microsphaera grossulariae).
Tegu on seenhaigustega, mis kahjustavad taime eri osi - ehk nii vilju, lehti kui ka võrseid - mainitud kattuvad hallika, hallikasvalge (tumeneva) kirmega - tavaline on ka nakatunud lehtede kuivamine ning varisemine põõsalt, samas jääb põõsas kiratsema, tekib arengupeetus ning marjade toidukõlblikkus ja saagikus saab tugevalt kannatada.


Kuidas need haigused levivad?
Selleks, et eelmainitud haigused edukalt levida ning kanda kinnitada saaksid, vajavad nad sobilikku keskkonda - näiteks optimaalset õhutemperatuuri +17-28C* ja samuti kõrget suhtelist õhuniiskus - vahemikus 80-100%.
Lisaks on täheldatud ka haiguste soodustumist peale ebanormaalselt suuri väetisekoguseid või peale ohtrat lämmastikuga väetamist (ühekülgne väetamine).


Miks põõsad haigestusid?
Sellele küsimusele pole tegelikult lihtne vastata, kuna põhjuseid on enamasti mitmeid ning tavaliselt sekkub olukorda ka mitme kehva sündmuse koosmõju.

Esmalt tuleks mõista seda, et taimede puhul on meil siiski tegemist elusorganismidega ning nagu igal elusorganismil, on ka taimedel oma füsioloogia ehk "toimimismehhanism".
Mõnes mõttes võiks seda võrrelda inimese organismiga - nii nagu inimeste puhul pole haiguste teke tavaliselt vaid ühe faktori põhjustatud, nii on see ka taimede puhul.

Niisiis - mõningad põhjused, miks meie karusmarjapõõsad võivad haigeks jääda, on minu vaatenurgast lähtudes järgmised (suvalises järjekorras):

1. Stress.
Kui taime enda, tema kasvupinnase või ümbritseva keskkonnaga toimuvad mingid muutused, siis tekitab see taimes üldjuhul stressi, positiivsete muutuste puhul on see kasulik, kuna see ergutab taime, negatiivsete muutuste puhul aga annab taim meile kohe märku, et "midagi on valesti".

2. Liig happeline või liig neutraalne kasvupinnas.
Karusmarjapõõsad vajavad kasvupinnase optimaalseks happesuse vahemikuks ca 5,5-6,2pH.
Olen kohanud aedu, kus kasvupinnase happesus on alla 5pH, samuti aedu, kus see on jällegi üle 8pH - seega - sama piirkonna aedade kasvupinnase happesus võib olla erinevatel põhjustel äärmusest äärmusesse.
Kasvupinnase pH mõõtmiseks on olemas erinevaid tehnoloogiaid ning seadmeid, kuid kindlaim viis selleks on kasutada aednike abi, kuna neil on (või peaks olema) olemas nii tehnoloogia kui ka teadmised happesuse määramiseks ning selle reguleerimiseks.
Happesuse teema on ulatuslikum ning seda puudutame kunagi hiljem mõnes uues postituses.
Üldjuhul võiks öelda - kui teie taimedel on mingi "uus" haigus, mida varem pole olnud, siis on suhteliselt vähe tõenäoline, et selle üheks põhjuseks võiks olla pH tasakaalu muutus.

3. Liiga intensiivne lõikus (harvendamine).
Tihti on probleemiks ka liiga tugev harvendamine - selge on see, et karusmarjapõõsas peaks olema piisavalt hõre, et seal käega vabalt askeldada saaks ning valgus ja õhk ka viljadeni ulatuks, kuid pikemalt hooldamata (harvendamata) põõsaste puhul ei tohiks seda kindlasti saavutada ühe hooaja jooksul.
Pikalt hooldamata põõsaste puhul tuleks nn "noorendusharvendus" teostada paari-kolme aastaga, lõigates igal aastal paarkümmend protsenti vanimatest harudest välja.
Paari kolme aasta möödudes tuleks edaspidi igal aastal vastavalt vajadusele ja põõsa suurusele välja lõigata nii palju, et põõsas saaks piisavalt õhku ja valgust ka keskosasse.
Sobiv aeg harvendamiseks on laias laastus detsembrist märtsi lõpuni.

4. Kui põõsad on hooldamata.
Kui põõsad on mitmeid aastaid hooldamata, on probleemiks vananenud harud ning tihe põõsas - liigse tiheduse tõttu ei saa ka uued võrsed edukalt areneda, kuna neil pole piisavalt õhku, valgust ning ruumi. Hooldamata põõsad on oma tiheduse tõttu seenhaiguste kasvulavaks - peale vihmast ilma on lehtede vahel palju niiskust ning lehed ei kuiva piisavalt kiiresti.

5. Kui põõsas kasvab heina.
Tihti kasvab marjapõõsaste südamikus ka lihtsalt heintaimi või muid võõrliike - väga oluline on põõsad seest heinavabad hoida.

6. Laotatakse põõsa alla tuhka.
Väga levinud stressoriks on tuha laotamine, eriti probleemne on see siis kui tuhka heidetakse põõsa südamikku või jäetakse kuhjakestena põõsa alla.
Puutuhka võite aias kasvupinnase neutraliseerijana kasutada küll, kuid seda tuleks jaotada ühtlaselt ning pigem põõsaste perimeetrit mööda.


Mida teha haigete põõsastega?
Üks võimalus on kasutada mõnda selleks sobilikku fungitsiidi (seenorganismide vastast preparaati), kuid seda soovitan ma kasutada siiski vaid tootmise puhul ning erialaspetsialisti kontrolli all.
Kodumajapidamises tasuks kemikaalipurgid käeulatusest eemale tõsta ning vaadata kõigepealt postituse eelmist alateemat - kas on ehk midagi, mis käib minu taimede kohta ning mida saaksin muuta?
Kui see on nii, siis tuleks proovida vastavalt ülaltoodud nõuannetele taime stressi vähendada ning lisaks sellele teha järgmist:

1. Kuna tüüpilise haiguspildi korral on kõige kehvemas seisus värsked võrsed ehk taime harude "ladvad", siis oleks mõistlik neid tagasi lõigata ja lõigatud osad ära hävitada - parim viis selleks on põletamine - kindlasti ei tohiks jääke kompostida.

2. Sügisel kui taim oma lehed langetab, siis korjake hoolsalt kõik lehed ja ka marjad kokku ning hävitage - vastasel korral toimub uuel kevadel taas uus nakkuspuhang kui talvel kenasti mahalangenud viljadel ja lehtedel puhanud seenhaigus taas aktiveerub.

3. Kui taim on üleni hallitusega kaetud ning eakas (viljakandeaeg möödumas), siis oleks mõistlik ta välja kaevata ning hävitada - uue taime võiks istutada uude asukohta.
Üldiselt on enamus uutest sortidest ka jahukastekindlad.

4. Lisaks võib kasutada ka "lihtkeemiat" - näiteks soovitatakse kasutada virtsavett - vahetult peale lehtede kasvu algust pritsida taim üle käärinud virtsalahusega. Selleks võtta üks osa virtsa, kaks osa vett, lasta 3-4 päeva käärida, siis segada 3 osa kääritist 1 osa veega ja asuda pritsimistööle.
Kas see on ka enda ja oma lähedaste osas mõistlik lahendus, selles ma juba kahtlen.

Teise nipina kasutatakse ka näiteks pesusooda lahusega pritsimist, mis on juba mõistlikum.
Selleks segatakse 50g pesusoodat 10L veega, kuhu lisatakse 40g rohelist seepi.
Sellise seguga pritsitakse enne ning pärast õitsemist nädalase vahega 3-4 korda.


Lõppkokkuvõtteks võiks siiski öelda, et mõistlikkus taimede eest hoolitsemises ning nende vajadustega arvestamine ja igasugustest äärmustest hoidumine võiks olla eduka koostöö võtmeks.
Proovige eeltoodud põhimõtteid kasvõi osaliselt rakendada ning suure tõenäosusega paraneb ka teie taimede olukord.


Allikas: Ravel Reiljan
http://ravelreiljan.blogspot.com/