Mida panna tähele kuuseheki omanikel?

Hariliku kuuse (Picea abies) taimedest istutatud hekid on Eesti oludes küllaltki levinud ning kuigi neid kasvatatakse peamiselt asulavälistel aladel, on nad õnneks kasutusel ka asulates sees.

Kuusehekid on meie tingimustes suhteliselt mõistlik ning vähest hooldust vajav lahendus, kuid on siiski mõned olulised detailid, millele tasuks tähelepanu pöörata, et hekist hekki saada.

Hariliku kuuse taimedest kasvatatud hekk (Picea abies hedge). Foto: Ravel Reiljan

1. Kui läheb heki rajamiseks, siis tasuks taimed osta puukoolist, kus seemned kvaliteetsetelt puudelt valitud ning neid ühesugustel tingimustel kasvatatud. Ise metsast taimi kogudes võime saada tavaliselt küllaltki erinevate kasvutingimustega isendeid ning võib juhtuda, et ühtlase heki asemel on meil lõpuks hekk, kus osad taimed kasvavad kiiremini kui teised ning osad taimed on kitsama võraga kui teised. Lisaks võib kohati varieeruda ka taimede okkavärv ning mõõt.

2. Peale istutamist tuleks jälgida seda, et noorte taimede võra all ei kasvaks hein/muru.
   Niitmise (alati oht kambiumit vigastada) või kitkumise (alati oht õrna juurekava vigastada) asemel oleks kõige otstarbekam kasutada papist või plastist kettakesi, millel keskel auk, kuhu mahub puukese tüvi ning teekond, mis viib siis ketta äärest keskpunktini, et tüve seda mööda õigesse punkti liigutada saaks.
   Selliseid kettakesi müüakse tavaliselt metsandusega tegelevates ärides, kuid neid võib ka ise valmistada. Neid tuleks kasutada vähemalt paar aastat, kuniks taimed on piisavalt kõrged, et hein/muru neid lämmatama ei hakkaks.
   
   
3. Paljud kohad, kus noor kuusehekk kasvamas, on tihtipeale ka kergelt ligipääsetavad erinevatele loomadele, kellele kuusevõrsed talvisel ajal hästi maitsevad. Selle probleemi vältimiseks on meie oludes ehk kõige lihtsam ja töökindlam kasutada repellenti – näiteks Cervacol – seda pastat tuleks siis igal hilissügisel võrsetele ning latvadele määrida, siis ei tüki loomad kallale.
   
   
4. Peale paari aasta möödumist ei tasuks siiski heinal/murul kuuskede all vabalt kasvada lasta – noorpuude all kasvab see veel hõlpsalt ning võib alumised oksad laasuma panna – seega tuleks võimalusel võraalused alati puhtana hoida.
   Kuid niitmisega tuleb sellistes kohtades väga ettevaatlik olla – põhilised kahjustused, mida noorte kuusehekkide juures tähele olen pannud, ongi seotud paraku just niitmiskahjustustega. Trimmeriga puudele lähenedes tuleks alati veenduda selles, et trimmeri jõhvitakistus (jõhvikate) oleks alati puu poole (jõhvikate peab alati olema jõhvi ja tüve vahel), sellisel juhul ei teki ohtu, et jõhv kasvõi korrakski vastu tüve puutub. 
    
5. Tavaliselt kipub kuusehekkidesse kasvama ka võõrliike – need tasuks võimalusel esimesel või teisel aastal välja noppida – hiljem võib sellega juba probleeme tekkida.
   
   
6. Lõikamine on tegelikult omaette teema, kuna kõik sõltub sellest, millises kasvujärgus on taimed ning millist tüüpi hekki soovitakse. Nn pügamislõikused varieeruvad ühest korrast hooajal kuni 4-5 korrani.
   Meeles tasuks pidada ehk kolme detaili:
   a) Eesti oludes pole mõistlik lõikuseid sooritada talveperioodil.
   b) Ladvakasvu ei tohiks piirama asuda enne kui kõrguskasv käes.
   c) Kui lõpuks hekki pealt lõigatakse, siis tuleks lõigatud osad kindlasti heki pealt maha saada – need ei tohiks üles kuivama jääda.
   
   
7. Vahel juhtub, et mõnede kuuskede ladvapikendus saab kahjustada või kipub alla jääma (külgvõrsed kõrgemad või sama kõrged kui latv). Sellises olukorras tuleks eemaldada vajadusel konkurentlatv, lühendada külgvõrseid või tekitada kahjustunud ladvapikenduse lähistel asuvast sobilikust võrsest uus ladvapikendus (sellest tehnoloogiast kunagi edaspidi).
   
   
8. Kuusehekkidel pole ma meie oludes seni eriti drastiliste asjadega kokku puutunud. Kõige levinum tundub siiski olevat probleem, kus üks või mitu kuuske on hakanud hekireas järsult kuivama. Kui midagi sellist juhtub, siis tasuks reageerida kiirelt, kuna tegemist võib olla seenhaigusega nimega kuuse-juurepess (leviku kiirus võib nakatunud juurestiku kaudu olla lausa kuni 2 meetrit aastas).
   Kuidas aru saada, kas on tegemist just juurepessiga? Kui kõik taimed on ostetud ühest kohast ning kuivama on hakanud vaid mõned neist, siis võib eeldada, et pisikesed seemikud ei ole olnud nakatunud puukoolis. Sellisel juhul tuleks kindlasti uurida kuivanud/kuivamas olevaid taimi lähemalt – kas tüvel või juurekaelapiirkonnas on mingeid märke mehaanilistest kahjustustest? Jõhvi sisselõige, looma näritud osa vms? Või on juurekaelapiirkonnas näha kerget vaigujooksu?
   Kui kasvõi ükski neist mainitud asjadest taimel esineb, siis on kahtlusteks põhjust. Sellisel juhul, kui on näha, et taim sureb (võrast on kuivanud juba ligi pool või lausa üle selle), siis tuleks eeldatavalt haigestunud taim ettevaatlikult teiste vahelt võimalusel koos juurestikuga kätte saada ja koheselt põletada. Noore heki puhul on see kerge, vanema puhul tuleb konsulteerida erialainimesega, seal on juba oma tehnoloogiad.
   Sellisesse kohta ei tohiks uut taime enne minimaalselt kahe aasta möödumist istutada.

Kuuse-juurepessist tabandunud taim (Heterobasidion annosum). Foto: Ravel Reiljan

 

Nakkusesaaja- ja edastaja - juurimata känd. Foto: Ravel Reiljan

Allikas: Ravel Reiljan

http://ravelreiljan.blogspot.com.ee/