Vahel juhtub, et
aias kasvavad mustsõstrapõõsad jäävad äkitselt ühel suvel
kuidagi kiduraks, hõredaks ning annavad eelmiste aastatega võrreldes
vähem saaki.
Selle põhjustajaks võivad olla
erinevad kahjurid või haigused, kuid üsna tõenäoliselt on
tegemist sõstra-pahklesta tegevuse tulemiga.
Sõstra-pahklest kahjustab Eesti
oludes peamiselt musta-, vähesel määral ka punast- ning valget
sõstart, väga harva ka karusmarja.
Kuidas kahjustajat kindlaks teha?
Suvisel perioodil kipub kahjustunud
põõsas olema kiduravõitu ning osaliselt raagus. Viljade valmimise
ajal on viljade kogus tavaliselt tunduvalt väiksem eelmiste
saagiaastate omast. Samuti leidub harudel vanu, eelmisest aastast
pärit kuivanud pungi.
Kõige mugavam ja kindlam on
kahjurite olemasolu määrata kevadeti (nii märtsikuu esimeses
pooles). Siis vaadake oma kasvandikke hoolikalt – kui tundub, et
põõsas oleks nagu kahte sorti pungasid – ühed ümarad ja teised
teritunud tipuga – siis on asi pehmelt öeldes kahtlane.
|
|
Sõstra-pahklesta poolt asustatud pungad. Foto:
Ravel Reiljan
|
Sellisel juhul võtke paar ümarat
punga, otsige mingi kõva alus ning lõigake pungad õhukese
terariistaga lõhki.
Seejärel kasutage kaasaegset
tehnoloogiat - (palja silmaga ei näe te ei pahklesti ega ammugi
nende vastseid ja mune, kuna pahklestade suurus on kõigest ca 0,2mm)
näiteks suurema tugevdusega suurendusklaasi (alates 10x) või
mobiiltelefoni/fotokaamera makrovõtet.
Väga pingsalt neid tegelasi otsida
tarvis pole, kuna ühes pungas võib esineda kogu seltskond ehk
lest(ad), munad, vastsed, valmikud ning neidised. Pealegi on ühe
punga populatsioon väga suur, ulatudes tuhandete isenditeni –
seega, kui teil on käepärast piisava suurendusvõimega abivahend,
siis te näete neid olemasolul kohe kindlasti (valkjat tooni ning
siputavad lõbusalt).
|
|
Sõstra-pahklesta järglased punga sisemuses.
Foto: Ravel Reiljan
|
Kuidas edasi toimida?
Mis saab siis kui diagnoos on
kinnitust leidnud?
Siis on tarvis tegutseda – kui
põõsas on liiga tihe, tal esineb ülekasvanud või lamandunud
harusid, siis esmalt harvendage oma põõsast mõistlikul määral
(sellest kirjutan kunagi edaspidi) seejärel asuge ümaraid pungi
põõsast välja näpistama. Koguge need kokku ning põletage
koheselt (kompostimiseks ei kõlba) koos väljaharvendatud okstega –
kui te seda ei tee, siis lähevad põõsad peatselt hukka, kuna
nakkusallikas jääb alles.
Kui põõsasse jääb alles ca
pool kõigist pungadest, siis saab põõsas tavaliselt olukorraga
ise hakkama ning hakkab järgmisel hooajal vaikselt taastuma (seda
tegevust peate kordama igal aastal, kuniks antud probleem on
päevakorrast maas).
Kuid kui põõsal on praktiliselt
kõik pungad asustatud, on lugu keerulisem – sellisel juhul tuleks
alati lähtuda konkreetsest olukorrast – kui pikalt on sümptomid
kestnud? Kas kahjustunud on vähe või palju põõsaid? On ohtu
suurele rahalisele kahjule?
Sellisel juhul võib kaalumise alla
tulla süsteemse mürgi kasutamine või põõsaste hävitamine. Nüüd
tasuks juba konsulteerida mõne erialainimesega.
Kuna seda (hoolduslõikust ja
pungade noppimist) teha?
Kõige mugavam aeg selleks on
tegelikult märtsi esimene pool, kuna silmale on siis pungade tüsedus
kõige paremini eristatav ja samuti sobib see aeg hästi ka põõsaste
harvendamiseks.
Mida veel tähele panna?
Väga oluline aspekt –
desinfitseerige lõikeriistad alati enne uue põõsa juurde minekut
ning samuti peale viimase põõsa lõikust.
Kasutage selleks piiritust või
antiseptikumi (viin ei sobi).
Miks nad minu taimele tulevad?
Kui meil on tegemist terve emastaime
paljundusmaterjalist kasvatatud põõsaga, kes on puukoolis
korralikult hooldatud ning seejärel korrektselt sobilikku
kasvupaika/pinnasesse istutatud ja teda on ka aias õigel viisil
hooldatud (agrotehnika), siis on see küsimus tõesti õigustatud.
Kuid kui mingi lüli selles jadas on
osutunud nii nõrgaks, et taim sellega ise kiiresti hakkama ei saa,
siis pole parata - stressis taim on vastuvõtlik erinevatele
pahalastele ning haigustele ja siis pole ka tõsised probleemid enam
kaugel.
Niisiis - pahklestade esinemine teie
taimel on üldjuhul (pahklestade puhul on küsimus tihti siiski
paljundusmaterjalis) taime hädahüüd teile kui hooldajale - midagi
on taimega kapitaalselt korrast ära ja ta vajab kiiret abi.
Kuidas aidata?
Selles artiklis seda parem ei
käsitleks, kuna teema on mahukam ning nõuab eraldi lähenemist -
siiski, mõned riskifaktorid, mida olen täheldanud, on näiteks:
hooldamata (liiga tihedad, vananenud) põõsad, sügisene lehtede ja
õunte kuhjamine, talvine tuha viskamine ning liigne kasvupinnase
happesus. Kui te nende asjade suhtes tähelepanelik olete, on juba
suur tõenäosus, et teie põõsad on tervemad ning tugevamad - aga
sellest kunagi edaspidi põhjalikumalt.
Allikas: Ravel Reiljan
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar