pühapäev, 19. detsember 2021

Roheline mõtteviis - midagi enamat kui moevool

Mul on üks tuttav ehitaja. 

Ta tutvustab end teistele kui ökoloogiliselt puhast elu elavat inimest ning ta on uhke selle üle, et ta suudab elada ilma keskkonda kahjustamata.

Selleks on ta kolinud linnast maale, peseb end saunas ning kergendab ihuhädasid kuivkäimlas - toiduks on tal põllulapp ning munejad linnud, pesu- ja nõusid peseb käsitsi, et mitte loodust kurnata. Lisakaupa ostab ta vaid ökopoodidest. Telefoni ning arvutit kasutab ta minimaalselt, kuna need tekitavad palju "kasvuhoonegaase".

Ehk tänapäeva elu vaadates lausa musterinimene.

 

Samas.

Kui vaadata asja teisest küljest:

Ta on kolinud linnast umbes 50km kaugusele.

Kuna tema töö eeldab raskete tööriistadega objektilt-objektile liikumist, kasutab ta kastiga diiselmasinat, mis tarbib kütust keskmiselt 10L/100km kohta.

Igapäevaselt vajab ta linna-ning tagasisõiduks minimaalselt 10 liitrit diislikütust.

Selle kütuse põlemisel mootoris tekib aga 26,4kg süsihappegaasi. Ühes päevas. Kui ta käib tööl keskmiselt 20 päeva kuus, siis teeb see 6336kg süsihappegaasi aastas...

Ühe nutitelefoni aastane CO2 jälg on arvestuslikult keskmiselt kuni 70kg. 

Nõudepesumasina oma kuni 142kg.

Pesumasina oma kuni 118kg.

Laptop 152kg.

jne.

Ps. Tal on kaks autot.

 

See on kõigest üks tühine näide sellest, et korralikult läbi mõtlemata "ökoloogiline" eluviis võib olla keskkonnale pigem kahjuks kui kasuks.

 

Samas.

Näteks Bitcoini kaevandamine kulutab umbes 15x rohkem energiat kui samas väärtuses kulla kaevandamine. Ühe Bitcoini kaevandamisega kaasneb kuni 191 tonni süsihappegaasi teke, mis antud juhul tähendaks umbes 30x eelmainitud kastiauto aastakulu. Samas väärtuses kulla kaevandamine tekitab vaid 13 tonni süsihappegaasi. Paneb mõtlema? (https://www.visualcapitalist.com/comparing-the-carbon-footprint-of-gold-and-bitcoin/).

Või sõjaväed. Kes viitsib, uurib ise kui palju võib ühe keskmise riigi sõjavägi aastas oma tegevusega süsihappegaasi toota. Vihjeks võib öelda, et see võib ka paljukogenuid üllatada.

Või naftatankerid. Irooniline küll, kuid nende emissioon või ulatuda kuni 114 miljoni tonnini aastas... (https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S1361920920307744).

Jne, jne.

 

Ehk - kui sa tahad loodust hoida ning elada keskkonnasõbralikku elu - siis parim on asja üle rahulikult järele mõelda ning vajadusel teha mõned kalkulatsioonid. Niisama tühja pole mõtet rabeleda, see ei taga tihtipeale sugugi keskkonnateadlikumat elu, kuna tulemus võib olla isegi vastupidine.

Nendest, kes tõesti tahavad keskkonnasõbralikult elada, ei sõltu tegelikult suurt midagi - see väike panus ei mõjuta oluliselt tegelikke probleemitekitajaid.

Vähem ahnust ja asjadega uhkeldamist, rohkem taaskasutust ning tagasihoidlikum eluviis on palju mõttekam kui valjult kuulutatud "roheline eluviis", millel puudub sisu.


Artikkel on autori isiklik seisukoht, millele leitud tuge internetiotsinguist.


 

teisipäev, 22. juuni 2021

Miks jalakad kuivavad?

1940. aasta 16. juuni „Postimehes“ ilmus artikkel pealkirjaga „Miks kuiwawad meie jalakad?“.
Selles artiklis kirjeldati invasiivset seenhaigust – jalakasurma (Ophiostoma ulmi - aeglasema arenguga või Ophiostoma novo-ulmi - agressiivsem) ning selle kohta kirjutati siis nii: „haigus esineb massiliselt, levineb kiiresti ning suur osa meie jalakaist on juba tabatud või isegi hävinud“.

Tundub, et ajalugu kordub ning Eestit on taas tabanud suuremat sorti haiguspuhang.
Üle riigi võib üsna tihti kohata erinevas staadiumis haigeid puid – neid on parkides, haljasaladel, aedades jne.


Millised on selle seenhaiguse tunnused?

Tavaliselt algab haigus ühe või enama puul paikneva oksa järsu närbumise ning kuivamisega – kusjuures kuivanud ning krussitõmbunud lehed jäävad puule.


Esimene ohumärk - kuivanud oksad võras. Foto: Ravel Reiljan


Seejärel algab kogu võra kuivamine, mis võib noorematel puudel võtta aega kõigest mõne nädala- ning eakamatel puudel paarist kuust kuni mitme aastani.

Jalakas on suremas. Foto: Ravel Reiljan


Lõpuks kuivab ning sureb kogu puu.

Surnud jalakas. Foto: Ravel Reiljan


Suhteliselt kindlalt saate nii-öelda "koduste vahenditega" haiguse määrata, kui lõikate esmaste haigustunnuste ilmumisel puult ära haigestunud oksa ning vaatate selle diagonaalset läbilõiget – kui selle välimise serva ligiduses on tume viirg, siis võite olla üpris veendunud, et tegu on just jalakasurmaga.
Samuti on lisakinnituseks tüvel lõhkilöönud koor (kuigi mitte nakkuse alguses), otsekui oleks puul mantlihõlmad valla.
Lõhkilöönud koort ei esine aga kõigil haigetel puudel, kuid tume viirg esineb alati. 



Tume viirg on kergesti eristatav. Foto: Ravel Reiljan






Kuidas ennetada?
Veel ei tea.


Mida teha?
Põhimõtteliselt ei saa me haigestunud puu heaks enam midagi teha.

Mida saaks teha, on haiguse leviku piiramine.
Selleks on tarvis puu olukorda pidevalt jälgida ning kui on näha, et haigustunnused levivad kiirelt ja puu kuivamine tundub olevat kindel, siis tuleks puu raiuda.


Kas sellest piisab?
Ei.
Oluline on järgnev:

1. Tööriistad, mida kasutati raie teostamiseks (üldjuhul mootorsaed), tuleks peale tööde lõpetamist desinfitseerida (piiritusega, kuid mitte viinaga või siis antiseptikumiga).

2. Raiejäägid - tuleks koheselt põletada või

3. Ladustamisel - kui soovite endale küttepuid teha - tuleks pakud ära koorida ja koored koheselt põletada (koorida tuleb pakud maltsaüraskite tõttu, kes seennakkust levitavad).


Kui te neid samme järgite, olete teiste jalakate heaks juba väga palju korda saatnud.


Allikas: Ravel Reiljan
http://ravelreiljan.blogspot.com.ee/
Konsulteeris EMÜ doktorant Liina Jürisoo.