Topiaar- ning vormilõikustest. Lühidalt ja lihtsalt

Paljud inimesed teevad reisil käies pilte ning kutsuvad hiljem sugulased-tuttavad külla, et ka nendega reisimuljeid jagada.

Vahel juhtub, et sellistele fotodele on lisaks kõikvõimalikule jäänud ka mõned taimed, kelle kuju on olnud piisavalt ebatavaline, et sellest pilti teha. Olgu see siis silinder, kera, kuup või isegi mõni loom/lind.

Umbes saja-aastane topiaartaim värskelt peale lõikust. Foto: Ravel Reiljan

Millega on tegu?

Need on topiaar- ehk kunstkujundatud taimed.

Topiaarkunst ei ole üldiselt meie inimestele nii tuttav ega omane kui see on ehk näiteks Suurbritannia, Hollandi, Belgia või Prantsusmaa elanikele, kuid reisimisvõimaluste paranemisega on tekkinud inimestel huvi selle kunstiga tutvumise või isegi sellega tegelemise vastu.

Kuna käesoleva artikli eesmärgiks ei ole terminoloogia- ega ajaloo täpne edasiandmine, vaid inimestes selle kunstiharu vastu huvi tekitamine ja sellega tegelemiseks esmaste juhendite andmine, siis võime väga laias laastus öelda, et topiaarkunst tähendab tegevust, mille käigus inimene annab taimele mingi muu kuju kui see on ette nähtud loomulikult.

Täna puudutame väga lihtsalt ja võimalikult arusaadavalt kahte lõikus/kujundustüüpi – vormilõikust ja topiaarkunsti.

 

Vormilõikus.

Vormilõikus tähendab taime lõikamist selliseks, et ta püsiks “vormis” – Eesti oludes tähendab see traditsiooniliselt lisaks tavaliste põõsaste-puude vormilõikusele eeskätt just kõige tavalisemat hekilõikust, mida tehakse selleks, et hekk poleks korratu ega kasvaks liiga kõrgeks või laiaks. 

 

                                              Korratu ligustrihekk. Foto: Ravel Reiljan

                                            Peale kolmeaastast vormilõikust. Foto: Ravel Reiljan……………

 

Kui soovid proovida oma taimede peal vormilõikust, siis see pole keeruline – alustuseks piisab vaid mõningate asjade teadmisest.

 

Millised taimed sobivad vormilõikuseks hästi?

Osad taimed sobivad vormilõikuseks rohkem kui teised, osad jäävad ka peale vormilõikust “vormituks” ning osad ei näita peale vormilõikust enam õieilu – ja osade taimede “psüühika” lihtsalt vormilõikust ei talugi.

Hetkel lähtume olukorrast, kus meie esmaseks eesmärgiks pole niivõrd õieilu, kuivõrd vormimise lihtsus ja hea vormispüsimise saavutamine – et igaüks saaks sellega hõlpsalt hakkama.

Selleks sobivad Eesti oludes ideaalselt järgmised puittaimed ehk põõsad ja puud:

 

Põõsastaimedest - enelad, kukerpuud, maranad, rododendronid, iileksid, pukspuud ja jugapuud.

Lihtsaimad vormid – kerakuju, ruut, ovaal.

Lõikusaeg – 1x aastas sügiseti, alates ajast, mil lehed on pudenenud (rododendronite, pukspuude ja jugapuude puhul oktoobris). Kui õieilu pole oluline, ning hea vorm on tähtsam, siis lõika 2x aastas – esimesel korral juunikuu lõpus ja teisel korral sügiseti peale lehtede langemist.

Lõikusmaht – kui oled saavutanud suuruse, mida soovid, siis iga järgnev lõikus peaks lõppema viimasest (eelmisest) lõikekohast 2-3-4mm kõrgemal – nii garanteerid paari-kolme aasta jooksul hea tulemuse ning sul pole enam vormi, vaid sametiselt tihe topiaartaim. 

 

Hekitaimedest – hariliku elupuu sordid `Smaragd`, `Fastigiata`, Columna, põhimõtteliselt ka `Golden Brabant`, kuid mitte tavaline `Brabant`, harilik kuusk, kukerpuud (madalad hekid), harilik liguster, lodjap. põisenelas, magesõstar, harilik tuhkpuu, Fortune´i kikkapuu (väga madalaks ääristuseks).

Lihtsaimad vormid – kandiline või pealt kumer hekk.

Lõikusaeg – elupuude ja kuuskede puhul 1x aastas sügiseti (oktoober-november), heitlehiste taimede puhul 2-3x kasvuhooajal (1x juuni lõpus, 1x juuli lõpus ja 1x septembri lõpus).

Lõikusmaht – kui oled saavutanud suuruse (kõrguse ja laiuse), mida soovid, siis iga järgnev lõikus peaks lõppema viimasest (eelmisest) lõikekohast 2-3-4mm kõrgemal – nii garanteerid nelja-viie aasta jooksul hea tulemuse ning sul on sametiselt tihe hekk.

 

Ilupuudest – hariliku elupuu sordid `Smaragd`, `Fastigiata`, `Columna`, harilik kuusk, torkav kuusk, kompaktsed kuusesordid, kompaktsed elupuusordid jne, ebaküpressid, paplid, pärnad, iluõunapuud, pajud ehk remmelgad, tammed ja pöögid + kompaktsete võradega suurelehiste puittaimede sordid.

Lihtsaimad vormid – jala peale kasvatatud kera (kujundama asu juba noorest peast, tõsta igal aastal ühe-kahe oksa jagu võra, kuniks see jõuab soovitud kõrguseni, samal ajal piira külgi ning latva lõika alles siis kui ladva kõrgus on soovitud kõrgusest umbes 50cm kõrgemal).

Püramiid – lihtne – lõika igal aastal neljast küljest kaldega latva kokku ja jäta igal aasta umbes 10-15cm juurdekasvu, kuniks oled saavutanud vajalikud mõõtmed, seejärel asu lõikama skeemi alusel, kus iga-aastane kasv lõigatakse maha viimasest (eelmisest) kasvust 2-3mm kõrgemal.

Silinder või koonus – sama skeem kui püramiidi puhul, lihtsalt teine kuju. 

 

Topiaarlõikus.

Tegelikkuses on piir vormi- ja topiaarlõikuse puhul väga hägune ning me olemegi vormilõikuste viimase osaga liikunud sujuvalt topiaarlõikuste teemasse.

Topiaar- ja vormilõikuste eristamiseks on erinevaid teooriaid, kuid kõige lihtsam on ehk vahet teha välimuse (mitte kuju) järgi – kui taim on sametiselt tihe, siis võiks teda topiaartaimeks nimetada.

 Kas topiaar- või vormilõikus? Pigem vormilõikus, kuna puudub “finess”. Foto: Ravel Reiljan

     Siin on tegemist juba topiaarlõikusega, kuigi ideaalsed nad veel ei ole. Foto: Ravel Reiljan

 

Lihtsustatult öelduna – topiaarlõikust saab teha kahel viisil – läbi vormilõikuse, viies iga-aastase lõikuspiiri järjest puhtamaks, kuniks jõuame olukorrani, mil sügisel lõigates lõikame maha kogu kasvuperioodi jooksul kasvanud osa, jättes alles 1-2mm aastakasvust (põhimõtteliselt lõikame 99% viimase lõikekohani). Sellisel juhul võtab meie taim aastaga kasvus juurde ca 1-2mm, mis teeb 10 aasta kohta 1-2 cm. Sellise lõikuse puhul me saame lõpuks 6-10 aastaga ideaalse tulemuse.

Teine moodus on keerulisem ja seda me kahjuks artikli kaudu niisama lihtsalt õppida ei saa – see hõlmab taimede vastavalt soovitud tulemusele teadlikku valimist, pidevat painutamist, lisakasvude lubamist, osalist noorendamist, ladvapikendusega kombineerimist, tüvejämeduse sihilikku kasvatamist jne, jne. Kes soovib seda õppida, peab minema mõnda topiaaraeda – näiteks artikli alguses mainitud riikides.

Ehk siis – kui me piirdume vormilõikuse ning selle täiustamisega (vastavalt eelkirjeldatule), siis me saame tegeleda nii vormi- kui ka topiaarlõikusega.

Mida veel topiaartaimede kohta öelda – suurt midagi – ehk vaid hoolduse koha pealt – tüüpilise kasvupinnase puhul topiaartaimed väetist ei vaja, samuti pole neid ka tarvis talveks/kevadeks katta (väljaspool Lääne-Eestit soovitan siiski ebaküpresse, jugapuid ning kanada kuuse `Conica` sorti katta – kuid vaid topiaartaimi).

Kaks asja, mille suhtes tuleb hoolas olla – närilised ja ulukid tuleks taimedest eemal hoida ja iga lumesaju korral taimed nt bambusvarrega puhtaks rookida – siis ei tule kevadel ette halbu üllatusi.

Kui taimede vorm muutub (lume vms tõttu), siis pole viga – kasuta uut vormi ning paari aasta pärast saad jälle taime korda.

 

Töövahenditest:

Mida on tarvis ning mida eelistada?

Nii vormi- kui ka topiaarlõikuseks oleks tarvis umbes pooleteisemeetrist nimetissõrmejämedust bambusritva – ritv on elastne, kuid tugev ning sellega saab peale lõikust taimelt või hekilt lõikejäägid maha “pühkida”.

Lisaks oleks tarvis oksakääre (kindlasti kääri, mitte alasi tüüpi kääre – see tähendab, et lõiketera liigub alusest pisut üle, mitte vastu alust). Oksakäärideks sobivad nii kallimad kui ka odavamad variandid. Käsikääre saad kasutada tüvedelt üleliigsete kasvude eemaldamiseks ning millegi korrigeerimiseks.

Põhitööks sobivad kahte sorti töövahendid – esiteks hekikäärid – kuigi näiteks sajameetrise kuuseheki vormimine pole just kõigile jõukohane ning lisaks põrutab see ka tugevalt randmeid, kuid väikeste tööde või üksikute taimede töötlemiseks on hekikäärid väga hea töövahend. Millise tootja kääre eelistada? Olen proovinud kõiki saadaolevaid tootjaid ning pean nentima, et minu jaoks on olnud parimaks valikuks Bahco Pradines P51. Need käärid on tasakaalus, sobivalt rasked ning nendega ei teki lõikehetkel ülesnüket, lisaks ei põruta nad eriti randmeid. Aga eks see ole igaühe oma valik.

Teiseks töövahendiks on masin. Masinaid on erinevaid, on lühikesi, pikki, keskmise pikkusega, bensiinimootori, aku- või juhtmega. Eks tööd saab kõigiga teha ning tähtsaim on, et tegija valib enda kehale kõige sobilikuma töövahendi. Samas – olles proovinud vist küll kõigi tuntumate tootjate erinevaid masinaid, olen leidnud, et parim neist on olnud Stihli distantslõikur (akutoitel), mudel HLA 66 PRO. See on profitööriist, mis on hästi tasakaalus, küllalt kerge, annab võimaluse oma tööprotsessi pisut eemalt jälgida ning mis tähtsaim, sellel masinal puudub väändemoment, mis tekib bensiinimootoriga masinaga tööd tehes gaasi vajutades. Soovitan seda masinat vaid siiski neile, kellel on masinale piisavalt tööd anda – kui tahad lihtsalt proovida, alustada või on sul kodus paar väiksemat hekikest või mõned üksikud topiaartaimed, siis on ta selleks liiga kulukas (esmainvesteeringuna). Lihtsaks koduseks nokitsemiseks piisab ka mõnest lihtsamast masinast. Soovitan siiski võimalusel akutoitel seadet – sellega saab puhtama lõike ning masinad on ka kergemad ning ei kurna niipalju käsi- ega selga.

 

Tekst: Ravel Reiljan, UrbanDendro OÜ, www.urbandendro.ee

Roheline mõtteviis - midagi enamat kui moevool

Mul on üks tuttav ehitaja. 

Ta tutvustab end teistele kui ökoloogiliselt puhast elu elavat inimest ning ta on uhke selle üle, et ta suudab elada ilma keskkonda kahjustamata.

Selleks on ta kolinud linnast maale, peseb end saunas ning kergendab ihuhädasid kuivkäimlas - toiduks on tal põllulapp ning munejad linnud, pesu- ja nõusid peseb käsitsi, et mitte loodust kurnata. Lisakaupa ostab ta vaid ökopoodidest. Telefoni ning arvutit kasutab ta minimaalselt, kuna need tekitavad palju "kasvuhoonegaase".

Ehk tänapäeva elu vaadates lausa musterinimene.

 

Samas.

Kui vaadata asja teisest küljest:

Ta on kolinud linnast umbes 50km kaugusele.

Kuna tema töö eeldab raskete tööriistadega objektilt-objektile liikumist, kasutab ta kastiga diiselmasinat, mis tarbib kütust keskmiselt 10L/100km kohta.

Igapäevaselt vajab ta linna-ning tagasisõiduks minimaalselt 10 liitrit diislikütust.

Selle kütuse põlemisel mootoris tekib aga 26,4kg süsihappegaasi. Ühes päevas. Kui ta käib tööl keskmiselt 20 päeva kuus, siis teeb see 6336kg süsihappegaasi aastas...

Ühe nutitelefoni aastane CO2 jälg on arvestuslikult keskmiselt kuni 70kg. 

Nõudepesumasina oma kuni 142kg.

Pesumasina oma kuni 118kg.

Laptop 152kg.

jne.

Ps. Tal on kaks autot.

 

See on kõigest üks tühine näide sellest, et korralikult läbi mõtlemata "ökoloogiline" eluviis võib olla keskkonnale pigem kahjuks kui kasuks.

 

Samas.

Näteks Bitcoini kaevandamine kulutab umbes 15x rohkem energiat kui samas väärtuses kulla kaevandamine. Ühe Bitcoini kaevandamisega kaasneb kuni 191 tonni süsihappegaasi teke, mis antud juhul tähendaks umbes 30x eelmainitud kastiauto aastakulu. Samas väärtuses kulla kaevandamine tekitab vaid 13 tonni süsihappegaasi. Paneb mõtlema? (https://www.visualcapitalist.com/comparing-the-carbon-footprint-of-gold-and-bitcoin/).

Või sõjaväed. Kes viitsib, uurib ise kui palju võib ühe keskmise riigi sõjavägi aastas oma tegevusega süsihappegaasi toota. Vihjeks võib öelda, et see võib ka paljukogenuid üllatada.

Või naftatankerid. Irooniline küll, kuid nende emissioon või ulatuda kuni 114 miljoni tonnini aastas... (https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S1361920920307744).

Jne, jne.

 

Ehk - kui sa tahad loodust hoida ning elada keskkonnasõbralikku elu - siis parim on asja üle rahulikult järele mõelda ning vajadusel teha mõned kalkulatsioonid. Niisama tühja pole mõtet rabeleda, see ei taga tihtipeale sugugi keskkonnateadlikumat elu, kuna tulemus võib olla isegi vastupidine.

Nendest, kes tõesti tahavad keskkonnasõbralikult elada, ei sõltu tegelikult suurt midagi - see väike panus ei mõjuta oluliselt tegelikke probleemitekitajaid.

Vähem ahnust ja asjadega uhkeldamist, rohkem taaskasutust ning tagasihoidlikum eluviis on palju mõttekam kui valjult kuulutatud "roheline eluviis", millel puudub sisu.

Artikkel on autori isiklik seisukoht, millele leitud tuge internetiotsinguist.

 

Miks jalakad kuivavad?

1940. aasta 16. juuni „Postimehes“ ilmus artikkel pealkirjaga „Miks kuiwawad meie jalakad?“.

Selles artiklis kirjeldati invasiivset seenhaigust – jalakasurma (Ophiostoma ulmi - aeglasema arenguga või Ophiostoma novo-ulmi - agressiivsem) ning selle kohta kirjutati siis nii: „haigus esineb massiliselt, levineb kiiresti ning suur osa meie jalakaist on juba tabatud või isegi hävinud“.

Tundub, et ajalugu kordub ning Eestit on taas tabanud suuremat sorti haiguspuhang.

Üle riigi võib üsna tihti kohata erinevas staadiumis haigeid puid – neid on parkides, haljasaladel, aedades jne.

Millised on selle seenhaiguse tunnused?

Tavaliselt algab haigus ühe või enama puul paikneva oksa järsu närbumise ning kuivamisega – kusjuures kuivanud ning krussitõmbunud lehed jäävad puule.

Esimene ohumärk - kuivanud oksad võras. Foto: Ravel Reiljan

Seejärel algab kogu võra kuivamine, mis võib noorematel puudel võtta aega kõigest mõne nädala- ning eakamatel puudel paarist kuust kuni mitme aastani.

Jalakas on suremas. Foto: Ravel Reiljan

Lõpuks kuivab ning sureb kogu puu.

Surnud jalakas. Foto: Ravel Reiljan

Suhteliselt kindlalt saate nii-öelda "koduste vahenditega" haiguse määrata, kui lõikate esmaste haigustunnuste ilmumisel puult ära haigestunud oksa ning vaatate selle diagonaalset läbilõiget – kui selle välimise serva ligiduses on tume viirg, siis võite olla üpris veendunud, et tegu on just jalakasurmaga.

Samuti on lisakinnituseks tüvel lõhkilöönud koor (kuigi mitte nakkuse alguses), otsekui oleks puul mantlihõlmad valla.

Lõhkilöönud koort ei esine aga kõigil haigetel puudel, kuid tume viirg esineb alati. 

Tume viirg on kergesti eristatav. Foto: Ravel Reiljan

Kuidas ennetada?

Veel ei tea.

Mida teha?

Põhimõtteliselt ei saa me haigestunud puu heaks enam midagi teha.

Mida saaks teha, on haiguse leviku piiramine.

Selleks on tarvis puu olukorda pidevalt jälgida ning kui on näha, et haigustunnused levivad kiirelt ja puu kuivamine tundub olevat kindel, siis tuleks puu raiuda.

Kas sellest piisab?

Ei.

Oluline on järgnev:

1. Tööriistad, mida kasutati raie teostamiseks (üldjuhul mootorsaed), tuleks peale tööde lõpetamist desinfitseerida (piiritusega, kuid mitte viinaga või siis antiseptikumiga).

2. Raiejäägid - tuleks koheselt põletada või

3. Ladustamisel - kui soovite endale küttepuid teha - tuleks pakud ära koorida ja koored koheselt põletada (koorida tuleb pakud maltsaüraskite tõttu, kes seennakkust levitavad).

Kui te neid samme järgite, olete teiste jalakate heaks juba väga palju korda saatnud.

Allikas: Ravel Reiljan
http://ravelreiljan.blogspot.com.ee/

Konsulteeris EMÜ doktorant Liina Jürisoo.

Konnatatar-pargitatar-kirburohi. Kuidas neist lahti saada?

Mõnedele aiaomanikele valmistab ehk kergemat või raskemat sorti peavalu võitlus pealkirjas mainitud taimedega - kuidas neist edukalt vabaneda?

Küllap paljudel on selleks omad nipid või meetodid, kuid üks võimalus on talitada järgnevalt:

1. Kevadel, märtsis-aprillis, lõika maha taime suured pealsed.
2. Löö labidaga välja ka juurikad (mitte sügavalt, lihtsalt selliselt, et maapinnal taimede varsi näha poleks).
3. Seejärel osta paksu musta kilet, voldi see veel kahekordselt kokku ning aseta alale, kus taim kasvab.
4. Kui võimalik, laota kile meetrivõrra laiemale alale.
5. Kata kile servad mingi materjaliga (kivide, lauajuppidega), et tuul või kerkivad taimed kilet ei kergitaks.
6. Piilu iga nädala või kahe tagant kile alla ning tõmba ilmunud heledad jubedused lihtsalt välja ja pane kile tagasi.
7. Talveks võta kile ära (novembri lõpus).
8. Märtsis pane kile tagasi ja korda kogu protsessi veel üks aasta.
9. Seejärel külva alale muru.
10. Kui pole taimest veel täielikult lahti saanud, saad seda edaspidise niitmise või pealsete äranoppimisega.

Allikas: Ravel Reiljan
http://ravelreiljan.blogspot.com.ee/

Pukspuu hakkab hävima - ehk Box blighti kaks versiooni

Viimastel aastatel on mitmetel mu klientidel või tuttavatel tekkinud probleeme kas vanemate või värskelt istutatud pukspuudega.
Kurdetakse, et pukspuud on hakanud kas kiduma, nende lehed on värvi muutnud, põõsastesse/hekkidesse on tekkinud augud, põõsaid asustavad villtäid või tunduvad nad lihtsalt kuidagi viletsavõitu.

Kuigi pukspuudel on mitmeidki kahjustajaid, vaatleme me täna neist kahte olulisimat - ehk Box blight 1 ja Box blight 2.

Box blight 1 ehk seenorganism Cylindrocladium buxicola on pukspuu jaoks väga tõsine kahjustaja.
Ta siseneb taime organismi läbi kutiikula, mis tähendab, et see võib juhtuda iga taimega ning igal suvalisel ajaperioodil.
Buxicola on agressiivne ning äkiline - taime võra (kahjustab lehti ning võrseid) võib hävida lausa päevadega (kogemus näitab, et protsess on pigem aeglane, kuid selle eest sihikindel) - eeliseks on aga see, et ta ei hävita peremeestaime juurestikku, mis annab võimaluse taime taastamiseks.

Tunnused:
* Värvimuutustega lehed - kollased, või pruunistunud lehed, või kollase-pruunikirjud lehed.
* Protsess - kollased lehed muutuvad kiirelt pruunikateks.
* Paljastunud võrsed.
* Niiskemates aedades tekivad paljastunud võrsetele tumedad triibud.
* Lehe alumisel küljel on näha VALGED (vaata luubiga) seenespoorid.

Mida teha?
Otsest kiiret tõrjet antud seenorganismi vastu veel olemas ei ole, kuid abi võib olla järgnevatest nõuannetest:
* Taime ei tohiks lõigata üle 2x aastas ning seda tohib teha vaid täiesti kuiva ilmaga.
* Kui tegu on topiaartaimega, siis eemalda kahjustunud osa koos tubli varuga.
* Peale igat lõikust tuleb eemaldada põõsast/hekist kõik lõikejäägid (bambusvarrega) ning koristada ka kõik vanad lehed ja põletada (mitte kasutada komposteris).
* Enne ja peale igat lõikust tuleb desinfitseerida nii tööriistad, jalanõud kui kindad.
* Kui kastad, siis mitte üleni, vaid ainult maapinda.
* Taime või heki ümber kasuta mingit multśi, mis takistaks vihmal taime pritsimast.
* Ära väeta enne kui haigustunnused on vähemalt 3 kuud järjest taandunud.
* Taga taimele või hekile hea ventilatsioon, hoides teised taimed vähemalt 0,5m kaugusele.
* Kui tood aeda uue pukspuu, hoia teda min. 6 nädalat karantiinis - aia tuulealuses nurgas.
* Võimalusel osta vaid taimi, mis on paljundatud Eestis - või paljunda ise tervest taimest.

* Kui tahad kasutada keemiat, siis otsi toimeainet tebukonasool, trifloksüstrobiin või tritikonasool.

* Pritsimist tee kuni 6x aastas 2 nädalat enne või pärast lõikust.

Box blight 2 ehk seenorganism Volutella buxi on pukspuu jaoks mitte eriti tõsine kahjustaja.
Ta siseneb taime organismi läbi lõikehaavade, mis tähendab, et tegemist on peamiselt topiaartaimede kahjustajaga.

Tunnused:
* Värvimuutustega lehed - kollased, või pruunistunud lehed.
* Paljastunud võrsed.
* Lehe alumisel küljel on näha ROOSAKAD (vaata luubiga) seenespoorid.

Mida teha?
Otsest kiiret tõrjet antud seenorganismi vastu veel olemas ei ole, kuid abi võib olla järgnevatest nõuannetest:
* Taime ei tohiks lõigata üle 2x aastas ning seda tohib teha vaid täiesti kuiva ilmaga.
* Eemalda kahjustunud osa koos tubli varuga.
* Peale igat lõikust tuleb eemaldada põõsast/hekist kõik lõikejäägid (bambusvarrega) ning koristada ka kõik vanad lehed ja põletada (mitte kasutada komposteris).
* Enne ja peale igat lõikust tuleb desinfitseerida nii tööriistad, jalanõud kui kindad.
* Kui kastad, siis mitte üleni, vaid ainult maapinda.
* Taime või heki ümber kasuta mingit multśi, mis takistaks vihmal taime pritsimast.
* Ära väeta enne kui haigustunnused on vähemalt 3 kuud järjest taandunud.
* Taga taimele või hekile hea ventilatsioon, hoides teised taimed vähemalt 0,5m kaugusele.
* Kui tood aeda uue pukspuu, hoia teda min. 6 nädalat karantiinis - aia tuulealuses nurgas.
* Võimalusel osta vaid taimi, mis on paljundatud Eestis - või paljunda ise tervest taimest.

* Kui tahad kasutada keemiat, siis otsi toimeainet tebukonasool, trifloksüstrobiin või tritikonasool.

* Pritsimist tee kuni 6x aastas 2 nädalat enne või pärast lõikust.

 

Allikas: Ravel Reiljan

https://ravelreiljan.blogspot.com/