Paljud
inimesed teevad reisil käies pilte ning kutsuvad hiljem
sugulased-tuttavad külla, et ka nendega reisimuljeid jagada.
Vahel
juhtub, et sellistele fotodele on lisaks kõikvõimalikule jäänud
ka mõned taimed, kelle kuju on olnud piisavalt ebatavaline, et
sellest pilti teha. Olgu see siis silinder, kera, kuup või isegi
mõni loom/lind.
Umbes
saja-aastane topiaartaim värskelt peale lõikust. Foto: Ravel
Reiljan
Millega
on tegu?
Need
on topiaar- ehk kunstkujundatud taimed.
Topiaarkunst
ei ole üldiselt meie inimestele nii tuttav ega omane kui see on ehk
näiteks Suurbritannia, Hollandi, Belgia või Prantsusmaa elanikele,
kuid reisimisvõimaluste paranemisega on tekkinud inimestel huvi
selle kunstiga tutvumise või isegi sellega tegelemise vastu.
Kuna
käesoleva artikli eesmärgiks ei ole terminoloogia- ega ajaloo täpne
edasiandmine, vaid inimestes selle kunstiharu vastu huvi tekitamine
ja sellega tegelemiseks esmaste juhendite andmine, siis võime väga
laias laastus öelda, et topiaarkunst tähendab tegevust, mille
käigus inimene annab taimele mingi muu kuju kui see on ette nähtud
loomulikult.
Täna
puudutame väga lihtsalt ja võimalikult arusaadavalt kahte
lõikus/kujundustüüpi – vormilõikust ja topiaarkunsti.
Vormilõikus.
Vormilõikus
tähendab taime lõikamist selliseks, et ta püsiks “vormis” –
Eesti oludes tähendab see traditsiooniliselt lisaks tavaliste
põõsaste-puude vormilõikusele eeskätt just kõige tavalisemat
hekilõikust, mida tehakse selleks, et hekk poleks korratu ega
kasvaks liiga kõrgeks või laiaks.
Korratu ligustrihekk.
Foto: Ravel Reiljan
Peale kolmeaastast vormilõikust. Foto: Ravel
Reiljan……………
Kui
soovid proovida oma taimede peal vormilõikust, siis see pole
keeruline – alustuseks piisab vaid mõningate asjade teadmisest.
Millised
taimed sobivad vormilõikuseks hästi?
Osad
taimed sobivad vormilõikuseks rohkem kui teised, osad jäävad ka
peale vormilõikust “vormituks” ning osad ei näita peale
vormilõikust enam õieilu – ja osade taimede “psüühika”
lihtsalt vormilõikust ei talugi.
Hetkel
lähtume olukorrast, kus meie esmaseks eesmärgiks pole niivõrd
õieilu, kuivõrd vormimise lihtsus ja hea vormispüsimise
saavutamine – et igaüks saaks sellega hõlpsalt hakkama.
Selleks
sobivad Eesti oludes ideaalselt järgmised puittaimed ehk põõsad ja
puud:
Põõsastaimedest
- enelad, kukerpuud, maranad, rododendronid, iileksid, pukspuud ja
jugapuud.
Lihtsaimad
vormid – kerakuju, ruut, ovaal.
Lõikusaeg
– 1x aastas sügiseti, alates ajast, mil lehed on pudenenud
(rododendronite, pukspuude ja jugapuude puhul oktoobris). Kui õieilu
pole oluline, ning hea vorm on tähtsam, siis lõika 2x aastas –
esimesel korral juunikuu lõpus ja teisel korral sügiseti peale
lehtede langemist.
Lõikusmaht
– kui oled saavutanud suuruse, mida soovid, siis iga järgnev
lõikus peaks lõppema viimasest (eelmisest) lõikekohast 2-3-4mm
kõrgemal – nii garanteerid paari-kolme aasta jooksul hea tulemuse
ning sul pole enam vormi, vaid sametiselt tihe topiaartaim.
Hekitaimedest
– hariliku elupuu sordid `Smaragd`, `Fastigiata`, Columna,
põhimõtteliselt ka `Golden Brabant`, kuid mitte tavaline `Brabant`,
harilik kuusk, kukerpuud (madalad hekid), harilik liguster, lodjap.
põisenelas, magesõstar, harilik tuhkpuu, Fortune´i kikkapuu (väga
madalaks ääristuseks).
Lihtsaimad
vormid – kandiline või pealt kumer hekk.
Lõikusaeg
– elupuude ja kuuskede puhul 1x aastas sügiseti
(oktoober-november), heitlehiste taimede puhul 2-3x kasvuhooajal (1x
juuni lõpus, 1x juuli lõpus ja 1x septembri lõpus).
Lõikusmaht
– kui oled saavutanud suuruse (kõrguse ja laiuse), mida soovid,
siis iga järgnev lõikus peaks lõppema viimasest (eelmisest)
lõikekohast 2-3-4mm kõrgemal – nii garanteerid nelja-viie aasta
jooksul hea tulemuse ning sul on sametiselt tihe hekk.
Ilupuudest
– hariliku elupuu sordid `Smaragd`, `Fastigiata`, `Columna`,
harilik kuusk, torkav kuusk, kompaktsed kuusesordid, kompaktsed
elupuusordid jne, ebaküpressid, paplid, pärnad, iluõunapuud, pajud
ehk remmelgad, tammed ja pöögid + kompaktsete võradega
suurelehiste puittaimede sordid.
Lihtsaimad
vormid – jala peale kasvatatud kera (kujundama asu juba noorest
peast, tõsta igal aastal ühe-kahe oksa jagu võra, kuniks see jõuab
soovitud kõrguseni, samal ajal piira külgi ning latva lõika alles
siis kui ladva kõrgus on soovitud kõrgusest umbes 50cm kõrgemal).
Püramiid
– lihtne – lõika igal aastal neljast küljest kaldega latva
kokku ja jäta igal aasta umbes 10-15cm juurdekasvu, kuniks oled
saavutanud vajalikud mõõtmed, seejärel asu lõikama skeemi alusel,
kus iga-aastane kasv lõigatakse maha viimasest (eelmisest) kasvust
2-3mm kõrgemal.
Silinder
või koonus – sama skeem kui püramiidi puhul, lihtsalt teine kuju.
Topiaarlõikus.
Tegelikkuses
on piir vormi- ja topiaarlõikuse puhul väga hägune ning me olemegi
vormilõikuste viimase osaga liikunud sujuvalt topiaarlõikuste
teemasse.
Topiaar-
ja vormilõikuste eristamiseks on erinevaid teooriaid, kuid kõige
lihtsam on ehk vahet teha välimuse (mitte kuju) järgi – kui taim
on sametiselt tihe, siis võiks teda topiaartaimeks nimetada.
Kas
topiaar- või vormilõikus? Pigem vormilõikus, kuna puudub “finess”.
Foto: Ravel Reiljan
Siin
on tegemist juba topiaarlõikusega, kuigi ideaalsed nad veel ei ole.
Foto: Ravel Reiljan
Lihtsustatult
öelduna – topiaarlõikust
saab teha kahel viisil – läbi vormilõikuse, viies iga-aastase
lõikuspiiri järjest puhtamaks,
kuniks jõuame olukorrani, mil sügisel lõigates lõikame maha kogu
kasvuperioodi jooksul kasvanud osa, jättes alles 1-2mm aastakasvust
(põhimõtteliselt lõikame 99% viimase lõikekohani). Sellisel juhul
võtab meie taim aastaga kasvus juurde ca 1-2mm, mis teeb 10 aasta
kohta 1-2 cm. Sellise lõikuse puhul me saame lõpuks
6-10 aastaga
ideaalse tulemuse.
Teine
moodus on keerulisem ja seda me kahjuks artikli kaudu niisama
lihtsalt õppida ei saa – see hõlmab taimede vastavalt soovitud
tulemusele teadlikku valimist, pidevat painutamist, lisakasvude
lubamist, osalist noorendamist, ladvapikendusega kombineerimist,
tüvejämeduse sihilikku kasvatamist jne, jne. Kes soovib seda
õppida, peab minema mõnda topiaaraeda – näiteks artikli alguses
mainitud riikides.
Ehk
siis – kui me piirdume vormilõikuse ning selle täiustamisega
(vastavalt eelkirjeldatule), siis me saame tegeleda nii vormi- kui ka
topiaarlõikusega.
Mida
veel topiaartaimede kohta öelda – suurt midagi – ehk vaid
hoolduse koha pealt – tüüpilise kasvupinnase puhul topiaartaimed
väetist ei vaja, samuti pole neid ka tarvis talveks/kevadeks katta
(väljaspool Lääne-Eestit soovitan siiski ebaküpresse, jugapuid
ning kanada kuuse `Conica` sorti katta – kuid vaid topiaartaimi).
Kaks
asja,
mille suhtes tuleb hoolas olla – närilised ja ulukid tuleks
taimedest eemal hoida ja iga lumesaju korral taimed nt bambusvarrega
puhtaks rookida – siis ei tule kevadel ette halbu üllatusi.
Kui
taimede vorm muutub (lume vms tõttu), siis pole viga – kasuta uut
vormi ning paari aasta pärast saad jälle taime korda.
Töövahenditest:
Mida
on tarvis ning mida eelistada?
Nii
vormi- kui ka topiaarlõikuseks oleks tarvis umbes pooleteisemeetrist
nimetissõrmejämedust bambusritva – ritv on elastne, kuid tugev
ning sellega saab peale lõikust taimelt või hekilt lõikejäägid
maha “pühkida”.
Lisaks
oleks tarvis oksakääre (kindlasti kääri, mitte alasi tüüpi
kääre – see tähendab, et lõiketera liigub alusest pisut üle,
mitte vastu alust). Oksakäärideks sobivad nii kallimad kui ka
odavamad variandid. Käsikääre saad kasutada tüvedelt üleliigsete
kasvude eemaldamiseks ning millegi korrigeerimiseks.
Põhitööks
sobivad kahte sorti töövahendid – esiteks hekikäärid – kuigi
näiteks sajameetrise kuuseheki vormimine pole just kõigile
jõukohane ning lisaks põrutab see ka tugevalt randmeid, kuid
väikeste tööde või üksikute taimede töötlemiseks on hekikäärid
väga hea töövahend. Millise tootja kääre eelistada? Olen
proovinud kõiki saadaolevaid tootjaid ning pean nentima, et minu
jaoks on olnud parimaks valikuks Bahco Pradines P51. Need käärid on
tasakaalus, sobivalt rasked ning nendega ei teki lõikehetkel
ülesnüket, lisaks ei põruta nad eriti randmeid. Aga eks see ole
igaühe oma valik.
Teiseks
töövahendiks on masin. Masinaid on erinevaid, on lühikesi, pikki,
keskmise pikkusega, bensiinimootori, aku- või juhtmega. Eks tööd
saab kõigiga teha ning tähtsaim on, et tegija valib enda kehale
kõige sobilikuma töövahendi. Samas – olles proovinud vist küll
kõigi tuntumate tootjate erinevaid masinaid, olen leidnud, et parim
neist on olnud Stihli distantslõikur (akutoitel), mudel HLA 66 PRO.
See on profitööriist, mis on hästi tasakaalus, küllalt kerge,
annab võimaluse oma tööprotsessi pisut eemalt jälgida ning mis
tähtsaim, sellel masinal puudub väändemoment, mis tekib
bensiinimootoriga masinaga tööd tehes gaasi vajutades. Soovitan
seda masinat vaid siiski neile, kellel on masinale piisavalt tööd
anda – kui tahad lihtsalt proovida, alustada või on sul kodus paar
väiksemat hekikest või mõned üksikud topiaartaimed, siis on ta
selleks liiga kulukas (esmainvesteeringuna). Lihtsaks koduseks
nokitsemiseks piisab ka mõnest lihtsamast masinast. Soovitan siiski
võimalusel akutoitel seadet – sellega saab puhtama lõike ning
masinad on ka kergemad ning ei kurna niipalju käsi- ega selga.
Tekst: Ravel Reiljan, UrbanDendro OÜ, www.urbandendro.ee