neljapäev, 20. detsember 2018

Malta ja Dendro

Malta on võtnud õige suuna - kui me räägime eluslooduse ning linnastumise suhetest.

Hoolimata pidevast linna-alade arengust ning kasvust, pööratakse Maltal jätkuvalt tähelepanu sellele, kuidas linnaruumis saaksid edukalt koos toimida nii kaasaeg, taimestik, inimesed kui ka loomad.
Linna-alad saavad edukad olla vaid juhul kui kõigi eelpoolmainitute vahel toimib koostöö - ning Maltal on see tõesti nii.















































































reede, 30. november 2018

Jõuluaeg – keeruline periood taimedele ning keskkonnale

Vastavalt erinevatele allikatele arvatakse, et igal aastal tähistab ülemaailmselt jõule keskmiselt rohkem kui 2 miljardit inimest.

Võib arvata, et enamus neist toob jõulude ajal tuppa kas elusa, plastist või muust materjalist kuuse, vaniku, pärja või oksad.

Kuid tihti ehk ei pruugita mõelda, et iga selline tegevus eeldab ka ressursi kulutamist või keskkonnareostust, rääkimata üldistest keskkonnamõjudest.

Elusa kuuse metsast tuppatoomine ei pruugi metsale sugugi hästi mõjuda – lisaks loodusliku keskkonna häirimisele kaasnevad sellega ka kulutused ning ka mingil määral keskkonnareostus – vajab ju kuuse metsast kojutoomine transporti (kütus), raiutud kuusk vajab asendusistutust (tööjõud, kütus, paberimajandus), hiljem tuleb väljavisatud kuusk utiliseerida (kütus) jne.

Samuti on taimlast ostetud kuusk keskkonnale suhteliselt kulukas – taimlaomanik saab küll kuusemüügist tulu, mis peaks tema kulutused ning uued investeeringud katma, kuid iga jõulukuusk hoiab aastaid kinni maad, mida saaks selle asemel millekski muuks kasutada – samuti tööjõukulud, kütusekulud, kastmiskulud jms.
Hiljem lisanduvad samuti kojuviimiskulud ning utiliseerimiskulud.

Tehislike kuuskede ning vanikute, pärgade kasutamine on ehk keskkonna suhtes veelgi vaenulikum – iga toote valmistamiseks on tarvis teatud hulgal toormaterjali, kindlasti teatud hulk puhta vee kulutamist, värvainete kasutamist, tööjõukulu ning transpordikulu.
Lisaks võib tehislik tuppatoodu osutuda ohtlikuks ka inimese tervisele (toormaterjal, värvained, lenduvad osakesed jms).

Kahjud ning kulud võivad meile tunduda väikesemahulised ning mitteolulised, kuid kui me korrutame ühe pisikese kahju tagasihoidliku hinnangu kohaselt kasvõi ühe miljardiga, saame ülemaailmses mastaabis kokku tohutu hulga kulutatud ressurssi – nii inim, kütuse kui ka loodusressursse.

Loomulikult on jõulude tähistamine või mittetähistamine iga inimese isiklik otsus, kuid ehk on võimalik seda teha väiksemate keskkonnakahjudega?

Allikas: Urbandendro

laupäev, 28. juuli 2018

Porto linna botaanikaaed, Portugal

Ühes õiges botaanikaaias peaks olema: palju erinevaid taimi, palju voolavat vett, mõned surnud puud, pisut varemeid ning saladuslikke nurgataguseid.
Porto linna botaanikaaias on seda kõike ning ohtralt.

See on kahtlemata parim botaanikaaed, mida seni külastanud olen - kolmel erineval tasapinnal, oskuslikult kavandatud, loomutruult hooldatud - on see külastamiseks üks väga eriline aed.

Kui viitsid, vaata lühikest videot ning tunne end nagu Portos:





Allikas: Ravel Reiljan

pühapäev, 8. juuli 2018

Taimed reageerivad soolale sarnaselt sellele, kuidas inimesed reageerivad valule

Jäised talved ning põuased suved kujundavad soolase pinnase.
Mõningates piirkondades suurendab liigne kuivus kasvupinnases olevate looduslike soolainete konsentratsiooni, samas kui mõnedes mereäärsetes piirkondades võib mereveetaseme tõus muuta soolasemaks põhjavett.
Uued uuringud näitavad, et taimed kasutavad kaltsiumit, jäämaks ellu väga soolases pinnases, mis on muutumas järjest rohkem ülemaailmseks probleemiks.

Paraku on inimestel selles oma osa – maa- ja vee kasutamine mõjutab otseselt pinnase sooldumist ning inimmmõjutustega kliimamuutus mõjutab ka sademete ja õhutemperatuuride mustreid.
Kuigi tundub vastuoluline, siis mõjutab isegi põllumaade kastmine kasvupinnase soolsust – vesi, mis pinnasesse antakse, sisaldab alati mingil määral soola ning kuna taimed pole võimelised soola absorbeerima, siis vee aurustumisel pinnasest kasvab soola konsentratsioon pidevalt.

Nende juured pole tehtud kõndimiseks

Külmade ja jäiste talvede ajal kasutatakse lume ning jääga toimetulemiseks üha rohkem soola.
Viimase viiekümne aasta jooksul on soola kasutamine teedel-tänavatel tohutult kasvanud – kui 1960-ndatel aastatel kasutati Põhja-Ameerikas ca 3 miljonit tonni soola aastas, siis praeguseks on see arv kasvanud ligi 20 miljoni tonnini.

Kui saabub kevad, kannavad vihmaveed soola teedelt-tänavatelt seda ümbritsevale pinnasele ning pinnase soolsuse tase muutub. Soola kuhjumine teede-tänavate äärses pinnases on märkimisväärne.

Taimede jaoks on sool põhimõtteliselt mürgine aine – omal ajal kasutati võidukate armeede poolt isegi „maa soolamise“ taktikat – ja läks päris palju aega enne kui sellise pinnase peal oli võimalik midagi kasvatada.

Kinnitatuna pinnasesse, ei saa taimed soola mõjude eest põgeneda – seega on kerkiv soola tase pinnases suureks ohuks nii taimekasvatuses kui ka laiemalt võttes tervele ökosüsteemile.

Hiljutised uuringud, mis korraldati Wisconsin´i ülikoolis Gilroy laboris Won-Gyu Choi ja tema meeskonnakaaslaste poolt, näitavad, et kaltsium mängib taimede reageeringus liigsele soolasusele võtmerolli.
Kui taimed saavad pinnasest soola, vastavad nad sellele „kaltsiumilainega“ - ehk kõrge konsentratsiooniga kaltsiumiioonidega.
See laine luuakse vabastatud kaltsiumist, mida taimed oma rakkudes varuks hoiavad.

Uuringu autorid kasutasid taimerakkudes vabaneva kaltsiumi jälgimiseks uuenduslikku süsteemi – konstrueerides taimed, mis valmistasid vastavalt kaltsiumitaseme tõusule progresseeruvalt fluorestseeruvat valku.

Kui nad mõjutasid taimede juurestikku erinevate stiimulitega nagu külm, puudutus või stress, siis vastasid taimed sellele kaltsiumi konsentratsiooni tõusuga. Kui juured tundsid aga soola, tõusis kaltsiumi tase kokkupuutepunktis, haarates kaasa naaberrakke ning liikudes taimerakkudes pideva voona kiirusega kaks rakku sekundis läbi kogu taime.

Taimed saavad infot

Kui taimede võrsed on võtnud vastu "kaltsiumilaine" signaali, toimub taimerakkudes ümberprogrammeerimine – rakkudes hakatakse tootma uusi molekule, mis aitavad taimel võidelda soola vastu, reguleerides vee jagunemist ning seades üles soolabarjääre taime erinevates osades.
Uuringu autorid on kindlad, et just "kaltsiumilaine" on see, mis on põhjustanud sellise reaktsiooni.

Won-Gyu Choi ja ta kolleegid oletasid, et kaltsiumit vabastatakse raku kindlast osast, mis on sinna ladustatud just selleks tarbeks.
See protsess nõuab teatud erilisi valke, mis moodustavad poore, mis omakorda avanevad kindla korra järgi selleks, et vabastada kaltsium.

Uurides taimi, kus pooride moodustumine oli lõppenud, avastasid nad, et "kaltsiumilaine" enam ei toiminud. Ilma "kaltsiumilaine" tekkimiseta ei suutnud need taimed end soola vastu enam edukalt kaitsta. Nende taimede kasv oli viletsam taimedest, kus "kaltsiumilaine" toimis.

Won-Gyu Choi ja tema kolleegide avastus on paljastanud olulise mehhanismi, mida taimed kasutavad, võitlemaks soolase kasvupinnasega.
"Kaltsiumilaine", mida taimed oma juurestikus moodustavad selleks, et informeerida kogu taime sellest, et soolasus jõuab peatselt kogu taimeni, omab silmatorkavat sarnasust meie närvisüsteemiga.

Inimeste organismis kasutatakse kaltsiumit näiteks info vahetamisel neuronite vahel juhul kui me kogeme mingit stressi, nagu näiteks valu.
Kui meie haavale satub soola, siis meie aju saab signaali samuti "kaltsiumilaine" kaudu.
Tuleb välja, et taimeriigis kasutatakse analoogset süsteemi, kuid aju asemel saadetakse signaal taime kõigi rakkudeni.

Loodetavasti suudame seda informatsiooni kasutada tulevikus taimekaitses – aitamaks neil soolase pinnasega paremini toime tulla.


Vabatõlge artiklist "Plants Respond to Salt Just Like Humans Respond to Pain (Op-Ed).

Allikas: Ravel Reiljan

pühapäev, 24. juuni 2018

Kuidas teha vabakujulist multśiringi?

Varasemas postituses (http://arboristaednik.blogspot.com/2018/02/kuidas-valmistada-multsiringi-juba-moni.html) vaatasime, miks ja kuidas teha multśiringi juba olemasolevatele taimedele - selles postituses vaatame, kuidas teha vabakujulist multśiringi.

Vabakujulise multśiringi tegemine on tegelikult päris lihtne - vajad selleks vaid mõnda abivahendit nagu ehitusnuga, köie- või voolikujuppi, krablit, kellut ning ämbrit.
 
Kasutades köit või voolikut, saad multśitava ala kujundada just selliseks, millisena seda näha soovid - näiteks nii nagu on näha järgneval pildil:

Multśitava ala ettevalmistamine. Foto: Ravel Reiljan


Kui köis või voolik on paigas, asu selle perimeetris ettevaatlikult noaga pinnast läbi lõikama (jälgi enda ohutust!).
Lõikamissügavus võiks olla kuni 10cm. 
Seejärel asu murukamarat eemaldama, seda saad teha krabliga (ole seda tehes samuti ettevaatlik, kuna osade taimede juurestik võib paikneda vahetult kamara all ning seda ei tohiks palju vigastada). 


Murukamara eemaldamine. Foto: Ravel Reiljan

Kui murukamar on eemaldatud, tõsta samuti välja ka liigne pinnas - seda võiks teha võimalusel (sõltuvalt juurestikust) 5-8cm sügavuseni.
Nii väljavõetud kamarat kui pinnast saad edukalt kasutada mujal aias - või lisad seda lihtsalt komposterisse.



Murukamar ja liigne pinnas eemaldatud, ala valmis multśimiseks. Foto: Ravel Reiljan

Kui ala on ette valmistatud, peaks paigaldama multśi (tavaliselt kasutan 15-48mm fraktsiooniga männikooremultśi).  

Kui multś on paigas, tuleks seda kergelt tihendada ning kasta - tavaliselt aitab ühest-kahest kannutäiest (pildil näidatud alale).
Kastmine on vajalik vigastatud juurestikuosa kaitseks, tee seda kindlasti.



Ala multśitud ning kasutamiseks valmis. Foto: Ravel Reiljan

Multśimisel on kõige olulisem see, et tüvi ega multś ei tohi omavahel kokku puutuda (juurekaelaga või poogitud taimedel), vahe tüve ja multśi vahel võiks olla minimaalselt 5cm ning seda tuleks vahepeal kontrollida, kuna lapsed, loomad, niitjad ja ilmastikuolud kipuvad seda ikka vastu tüve ajama.
Igal järgneval aastal on kõige mugavam ja lihtsam vajadusel mõned peotäied multśi juurde lisada (vahel kaevab mutt oma väljumisava täpselt multśiringi sisse või juhtub midagi muud huvitavat).

pühapäev, 3. juuni 2018

Liinialused puud Eestis ning nende kurb saatus

Kurb, et hoolimata kergelt kättesaadavast erialakirjandusest, veebis leitavatest infomaterjalidest ning telefonikõne kaugusel olevatest arboristidest käitutakse liinialuste puudega paljudes kohtades endiselt sadistlikult.
Fotod on küll aastast 2013, kuid sarnaseid pilte kohtab endiselt ka aastal 2018.

Foto: Ravel Reiljan

Foto: Ravel Reiljan

Foto: Ravel Reiljan

Foto: Ravel Reiljan

Foto: Ravel Reiljan

Foto: Ravel Reiljan

Foto: Ravel Reiljan

Foto: Ravel Reiljan

Foto: Ravel Reiljan

Foto: Ravel Reiljan

Foto: Ravel Reiljan

Foto: Ravel Reiljan


Allikas: UrbanDendro