Topiaar- ning vormilõikustest. Lühidalt ja lihtsalt

Paljud inimesed teevad reisil käies pilte ning kutsuvad hiljem sugulased-tuttavad külla, et ka nendega reisimuljeid jagada.

Vahel juhtub, et sellistele fotodele on lisaks kõikvõimalikule jäänud ka mõned taimed, kelle kuju on olnud piisavalt ebatavaline, et sellest pilti teha. Olgu see siis silinder, kera, kuup või isegi mõni loom/lind.

Umbes saja-aastane topiaartaim värskelt peale lõikust. Foto: Ravel Reiljan

Millega on tegu?

Need on topiaar- ehk kunstkujundatud taimed.

Topiaarkunst ei ole üldiselt meie inimestele nii tuttav ega omane kui see on ehk näiteks Suurbritannia, Hollandi, Belgia või Prantsusmaa elanikele, kuid reisimisvõimaluste paranemisega on tekkinud inimestel huvi selle kunstiga tutvumise või isegi sellega tegelemise vastu.

Kuna käesoleva artikli eesmärgiks ei ole terminoloogia- ega ajaloo täpne edasiandmine, vaid inimestes selle kunstiharu vastu huvi tekitamine ja sellega tegelemiseks esmaste juhendite andmine, siis võime väga laias laastus öelda, et topiaarkunst tähendab tegevust, mille käigus inimene annab taimele mingi muu kuju kui see on ette nähtud loomulikult.

Täna puudutame väga lihtsalt ja võimalikult arusaadavalt kahte lõikus/kujundustüüpi – vormilõikust ja topiaarkunsti.

 

Vormilõikus.

Vormilõikus tähendab taime lõikamist selliseks, et ta püsiks “vormis” – Eesti oludes tähendab see traditsiooniliselt lisaks tavaliste põõsaste-puude vormilõikusele eeskätt just kõige tavalisemat hekilõikust, mida tehakse selleks, et hekk poleks korratu ega kasvaks liiga kõrgeks või laiaks. 

 

                                              Korratu ligustrihekk. Foto: Ravel Reiljan

                                            Peale kolmeaastast vormilõikust. Foto: Ravel Reiljan……………

 

Kui soovid proovida oma taimede peal vormilõikust, siis see pole keeruline – alustuseks piisab vaid mõningate asjade teadmisest.

 

Millised taimed sobivad vormilõikuseks hästi?

Osad taimed sobivad vormilõikuseks rohkem kui teised, osad jäävad ka peale vormilõikust “vormituks” ning osad ei näita peale vormilõikust enam õieilu – ja osade taimede “psüühika” lihtsalt vormilõikust ei talugi.

Hetkel lähtume olukorrast, kus meie esmaseks eesmärgiks pole niivõrd õieilu, kuivõrd vormimise lihtsus ja hea vormispüsimise saavutamine – et igaüks saaks sellega hõlpsalt hakkama.

Selleks sobivad Eesti oludes ideaalselt järgmised puittaimed ehk põõsad ja puud:

 

Põõsastaimedest - enelad, kukerpuud, maranad, rododendronid, iileksid, pukspuud ja jugapuud.

Lihtsaimad vormid – kerakuju, ruut, ovaal.

Lõikusaeg – 1x aastas sügiseti, alates ajast, mil lehed on pudenenud (rododendronite, pukspuude ja jugapuude puhul oktoobris). Kui õieilu pole oluline, ning hea vorm on tähtsam, siis lõika 2x aastas – esimesel korral juunikuu lõpus ja teisel korral sügiseti peale lehtede langemist.

Lõikusmaht – kui oled saavutanud suuruse, mida soovid, siis iga järgnev lõikus peaks lõppema viimasest (eelmisest) lõikekohast 2-3-4mm kõrgemal – nii garanteerid paari-kolme aasta jooksul hea tulemuse ning sul pole enam vormi, vaid sametiselt tihe topiaartaim. 

 

Hekitaimedest – hariliku elupuu sordid `Smaragd`, `Fastigiata`, Columna, põhimõtteliselt ka `Golden Brabant`, kuid mitte tavaline `Brabant`, harilik kuusk, kukerpuud (madalad hekid), harilik liguster, lodjap. põisenelas, magesõstar, harilik tuhkpuu, Fortune´i kikkapuu (väga madalaks ääristuseks).

Lihtsaimad vormid – kandiline või pealt kumer hekk.

Lõikusaeg – elupuude ja kuuskede puhul 1x aastas sügiseti (oktoober-november), heitlehiste taimede puhul 2-3x kasvuhooajal (1x juuni lõpus, 1x juuli lõpus ja 1x septembri lõpus).

Lõikusmaht – kui oled saavutanud suuruse (kõrguse ja laiuse), mida soovid, siis iga järgnev lõikus peaks lõppema viimasest (eelmisest) lõikekohast 2-3-4mm kõrgemal – nii garanteerid nelja-viie aasta jooksul hea tulemuse ning sul on sametiselt tihe hekk.

 

Ilupuudest – hariliku elupuu sordid `Smaragd`, `Fastigiata`, `Columna`, harilik kuusk, torkav kuusk, kompaktsed kuusesordid, kompaktsed elupuusordid jne, ebaküpressid, paplid, pärnad, iluõunapuud, pajud ehk remmelgad, tammed ja pöögid + kompaktsete võradega suurelehiste puittaimede sordid.

Lihtsaimad vormid – jala peale kasvatatud kera (kujundama asu juba noorest peast, tõsta igal aastal ühe-kahe oksa jagu võra, kuniks see jõuab soovitud kõrguseni, samal ajal piira külgi ning latva lõika alles siis kui ladva kõrgus on soovitud kõrgusest umbes 50cm kõrgemal).

Püramiid – lihtne – lõika igal aastal neljast küljest kaldega latva kokku ja jäta igal aasta umbes 10-15cm juurdekasvu, kuniks oled saavutanud vajalikud mõõtmed, seejärel asu lõikama skeemi alusel, kus iga-aastane kasv lõigatakse maha viimasest (eelmisest) kasvust 2-3mm kõrgemal.

Silinder või koonus – sama skeem kui püramiidi puhul, lihtsalt teine kuju. 

 

Topiaarlõikus.

Tegelikkuses on piir vormi- ja topiaarlõikuse puhul väga hägune ning me olemegi vormilõikuste viimase osaga liikunud sujuvalt topiaarlõikuste teemasse.

Topiaar- ja vormilõikuste eristamiseks on erinevaid teooriaid, kuid kõige lihtsam on ehk vahet teha välimuse (mitte kuju) järgi – kui taim on sametiselt tihe, siis võiks teda topiaartaimeks nimetada.

 Kas topiaar- või vormilõikus? Pigem vormilõikus, kuna puudub “finess”. Foto: Ravel Reiljan

     Siin on tegemist juba topiaarlõikusega, kuigi ideaalsed nad veel ei ole. Foto: Ravel Reiljan

 

Lihtsustatult öelduna – topiaarlõikust saab teha kahel viisil – läbi vormilõikuse, viies iga-aastase lõikuspiiri järjest puhtamaks, kuniks jõuame olukorrani, mil sügisel lõigates lõikame maha kogu kasvuperioodi jooksul kasvanud osa, jättes alles 1-2mm aastakasvust (põhimõtteliselt lõikame 99% viimase lõikekohani). Sellisel juhul võtab meie taim aastaga kasvus juurde ca 1-2mm, mis teeb 10 aasta kohta 1-2 cm. Sellise lõikuse puhul me saame lõpuks 6-10 aastaga ideaalse tulemuse.

Teine moodus on keerulisem ja seda me kahjuks artikli kaudu niisama lihtsalt õppida ei saa – see hõlmab taimede vastavalt soovitud tulemusele teadlikku valimist, pidevat painutamist, lisakasvude lubamist, osalist noorendamist, ladvapikendusega kombineerimist, tüvejämeduse sihilikku kasvatamist jne, jne. Kes soovib seda õppida, peab minema mõnda topiaaraeda – näiteks artikli alguses mainitud riikides.

Ehk siis – kui me piirdume vormilõikuse ning selle täiustamisega (vastavalt eelkirjeldatule), siis me saame tegeleda nii vormi- kui ka topiaarlõikusega.

Mida veel topiaartaimede kohta öelda – suurt midagi – ehk vaid hoolduse koha pealt – tüüpilise kasvupinnase puhul topiaartaimed väetist ei vaja, samuti pole neid ka tarvis talveks/kevadeks katta (väljaspool Lääne-Eestit soovitan siiski ebaküpresse, jugapuid ning kanada kuuse `Conica` sorti katta – kuid vaid topiaartaimi).

Kaks asja, mille suhtes tuleb hoolas olla – närilised ja ulukid tuleks taimedest eemal hoida ja iga lumesaju korral taimed nt bambusvarrega puhtaks rookida – siis ei tule kevadel ette halbu üllatusi.

Kui taimede vorm muutub (lume vms tõttu), siis pole viga – kasuta uut vormi ning paari aasta pärast saad jälle taime korda.

 

Töövahenditest:

Mida on tarvis ning mida eelistada?

Nii vormi- kui ka topiaarlõikuseks oleks tarvis umbes pooleteisemeetrist nimetissõrmejämedust bambusritva – ritv on elastne, kuid tugev ning sellega saab peale lõikust taimelt või hekilt lõikejäägid maha “pühkida”.

Lisaks oleks tarvis oksakääre (kindlasti kääri, mitte alasi tüüpi kääre – see tähendab, et lõiketera liigub alusest pisut üle, mitte vastu alust). Oksakäärideks sobivad nii kallimad kui ka odavamad variandid. Käsikääre saad kasutada tüvedelt üleliigsete kasvude eemaldamiseks ning millegi korrigeerimiseks.

Põhitööks sobivad kahte sorti töövahendid – esiteks hekikäärid – kuigi näiteks sajameetrise kuuseheki vormimine pole just kõigile jõukohane ning lisaks põrutab see ka tugevalt randmeid, kuid väikeste tööde või üksikute taimede töötlemiseks on hekikäärid väga hea töövahend. Millise tootja kääre eelistada? Olen proovinud kõiki saadaolevaid tootjaid ning pean nentima, et minu jaoks on olnud parimaks valikuks Bahco Pradines P51. Need käärid on tasakaalus, sobivalt rasked ning nendega ei teki lõikehetkel ülesnüket, lisaks ei põruta nad eriti randmeid. Aga eks see ole igaühe oma valik.

Teiseks töövahendiks on masin. Masinaid on erinevaid, on lühikesi, pikki, keskmise pikkusega, bensiinimootori, aku- või juhtmega. Eks tööd saab kõigiga teha ning tähtsaim on, et tegija valib enda kehale kõige sobilikuma töövahendi. Samas – olles proovinud vist küll kõigi tuntumate tootjate erinevaid masinaid, olen leidnud, et parim neist on olnud Stihli distantslõikur (akutoitel), mudel HLA 66 PRO. See on profitööriist, mis on hästi tasakaalus, küllalt kerge, annab võimaluse oma tööprotsessi pisut eemalt jälgida ning mis tähtsaim, sellel masinal puudub väändemoment, mis tekib bensiinimootoriga masinaga tööd tehes gaasi vajutades. Soovitan seda masinat vaid siiski neile, kellel on masinale piisavalt tööd anda – kui tahad lihtsalt proovida, alustada või on sul kodus paar väiksemat hekikest või mõned üksikud topiaartaimed, siis on ta selleks liiga kulukas (esmainvesteeringuna). Lihtsaks koduseks nokitsemiseks piisab ka mõnest lihtsamast masinast. Soovitan siiski võimalusel akutoitel seadet – sellega saab puhtama lõike ning masinad on ka kergemad ning ei kurna niipalju käsi- ega selga.

 

Tekst: Ravel Reiljan, UrbanDendro OÜ, www.urbandendro.ee