Eesti asulapuud on
olnud juba palju aastaid juriidilise kaitse mõttes päris kehvas
seisus.
Kuna meil puudub ühtne,
üleriigiline raie- ning hoolduslubade süsteem, siis on
põhimõtteliselt nii väikese riigi kohta kuni 79 võimalust
asulapuid erinevatel tingimustel raiuda ja hooldada, kuna just nimelt
nii palju on Eestis hetkel kohalikke omavalitsusi.
Igal omavalitsusel võib olla oma reeglistik nii selle kohta,
millistel tingimustel on tarvis taotleda raieluba kui ka selle kohta,
kas on tarvis taotleda luba ka näiteks puude hoolduslõikuseks ning
millisel viisil võib hoolduslõikust teostada.
 |
| Sandistatud alleepuud linnapildis. Foto: Ravel Reiljan |
Raieloa positiivne
otsus peaks olema tasuline
Raie puhul on asi selge
– kui antakse luba puu või puude raieks, siis võib seda
erinevates omavalitsustes teha põhimõtteliselt suvaline ettevõte –
kuidas see ettevõte raiet teostab, pole enam
oluline, oluline on
turvaline tulem.
Kuna urbanistlikus
keskkonnas on puude raie paratamatus, millega tuleb leppida, siis
tuleks tagada ka edukas uusistutusprogramm, mis garanteeriks
asulapiirkondade piisava rohestatuse kõrghaljastuse näol.
Selle tarbeks oleks
lihtne võimalus muuta raielubade positiivne vastus tasuliseks
(näiteks diameetrimaks), võimaldades iga raiutava puu asemele
vähemalt ühe uue puu istutamist. Selline süsteem võimaldaks
teostada uusistutusi KOV-i poolt kontrollituna ning neid ka pikalt
ette planeerida.
Hoolduslõikused
peaksid olema reguleeritud
Keerulisem on aga
olukord hoolduslõikustega.
Esiteks – osades
omavalitsustes pole selle jaoks tarvis luba taotleda, inimesed võivad
võtta sae ning puud oma äranägemise järgi “hooldada”.
Teiseks – tundub, et
on endiselt selgusetu, mida tähendab puu hoolduslõikus?
Olen vestelnud nii
KOV-ide esindajate kui tööde teostajatega – ning on selgunud, et
hoolduslõikuse alla arvestatakse nii vesivõsude napsamist, puu
latvamist, tulbastamist kui ka lihtsalt suvalist poolekssaagimist.
Sellise mõtteviisi
tulemiks on paraku aga tihtipeale veidrad või ebameeldivad
vaatepildid, mida me nii linnades kui asulates päris palju näha
võime.
Selliste olukordade
vältimiseks oleks otstarbekas luua üleriigiline ühtne ning selge
hooldustööde teostamise alus (standard või normatiiv), mis määraks
ära tööde moodused ning mahud.
See tagaks
kõrghaljastusele parema tervisliku seisundi ning ka visuaalselt
meeldivama väljanägemise.
Kõrghaljastus kui
selline on tegelikult inimese kõrval linna või asula tähtsaim osa
– paraku sellesse sellisel viisil veel ei suhtuta – selle
olulisust hakatakse hindama alles tavaliselt peale seda kui ei ole
enam midagi, mida hinnata.
Allikas: Ravel Reiljan
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar