Miks tammed kuivavad?

Viimastel aastatel on üle Eesti paljudes paikades märgata tammesid (Quercus sp.), kes polegi enam nagu tammed - neis puuduks nagu vitaalsus ning nende muidu terve jume on asendunud haiglase väljanägemisega.

Miks nii?

Elujõuline ligi tuhande-aastane tamm Poolas, Rogalin´is. Foto: Ravel Reiljan

Põhjuseid on tõenäoliselt mitmeid, kuid tundub, et põhiliseks on siiski põhjaveetaseme muutus - viimaste aastate sügised on olnud pikad ning kuivad, sama võib öelda kevadete kohta.
 
Lisaks on paljudes paikades, kus tammed kasvavad, tehtud ka viimastel aegadel palju pinnasetöid - ehitatud kõnniteid või muid rajatisi, mis vajavad drenaazisüsteemi.

Olles jälginud erinevates paikades kasvavate tammede olukorda, olen täheldanud, et vähem on probleeme tammedel, kes kasvavad pinnasel, mida pole dreenitud kui neil, kes kasvavad kõnni- ja sõiduteede ääres või lähistel.

Tundub, et klimaatiliste muudatustega hakkab ta tammede olukord muutuma - võimalik, et tulevikus ei saa neid enam alleepuudena eriti kasutada.


Allikas: Ravel Reiljan
https://ravelreiljan.blogspot.com.ee/

Baha´i rippuvad aiad, Haifa, Iisrael

Iisraelis, Haifa linnas asuvad Baha´i rippuvad aiad (http://www.ganbahai.org.il/en/haifa/).
Aedade või pigem terrass-aedade kujundajaks on arhitekt Fariborz Sahba, kes alustas kavandamistöödega aastal 1987.
Avalikkusele said aiad avatuks alles aastast 2001.

Need aiad teeb eriliseks nende asetsemine Karmeli mäe jalamist kuni kilomeetri ulatuses tipu poole, kattes umbes 200 000m2 suuruse ala.

Aiad on iseenesest üpris liigirikkad ning küllaltki põnevad, kuigi topiaarpool, mis sellistes aedades kohustuslik on, pole just kiita - samas võiks samuti lisada, et liiga suurt rõhku on pandud kõrbetaimedele.

Kui olete Haifas või selle linna lähemas ümbruskonnas, siis tasub neid aedu kindlasti külastada, kaugemalt tulles tasuks üpris tõsiselt kaaluda, kas asi on seda väärt.
Seda enam, et aedade külastamisel tuleks tähele panna ka mõningaid kitsaskohti või piiranguid, mis sellega kaasnevad, nagu näiteks asjaolu, et päris kõik aedade osad pole sugugi alati külastajatele avatud - osadesse kohtadesse pääseb vaid kindlatel kellaaegadel ning teatud päevadel on aiad hoopiski suletud.
Lisaks on ebameeldiv ka asjaolu, et kõrgeimalt terrassilt ei pääse otse mööda treppe alla - osad vaheterrasside väravad on suletud ning läbikäiku ei toimu, seega, selleks, et kõige ülemiselt terrassilt allapoole saada, tuleb ette võtta vast nii pooletunnine rännak aedu ümbritsevatel tänavatel. Siit ka soovitus - olge kohalike taksode ning marsruuttaksode suhtes väga ettevaatlikud - enne kui hind pole kaks korda üle korratud ja kokku lepitud, sõidukisse istuda ei maksaks, kuna hiljem võib arvet kuuldes üllatuda - ja seda just mitte meeldivalt.
Arvestada tuleb ka sellega, et igal avatud terrassil otsivad teid läbi kaks turvatöötajat ning tähele tuleb panna ka piiranguid, mis aedades kehtivad - nimelt peab olema külastajate riietus ja käitumine viisakas, õlad-põlved kaetud. Aedadesse võib kaasa võtta pudelikese vett, kuid muude vedelike ja toitude tarbimine ei ole lubatud, samuti on keelatud tubaka tarvitamine ning närimiskummi närimine.
Neljajalgsed sõbrad peavad samuti värava taha ootama jääma.

Kui pääsete taksojuhtide käest, siis aedade külastamisega kulusid ei kaasne - sissepääs on prii.

Tel Aviv´i Botaanikaaed (Iisrael)

Tel-Aviv´i Ülikooli botaanikaaed (http://botanic.tau.ac.il/) on rajatud aastal 1973 ning see hõlmab endas umbes 34 000 m2 pindaala ja umbes 3 800 liiki taimi.

Üldmuljena - kuigi olen käinud paljudes botaanikaaedades - jätab Tel-Aviv´i botaanikaaed paraku nõrga mulje.
Kuigi seal on huvitavaid liike, pole välitingimustes kasvavad taimed hästi eristatavad ning ka sildimajandus on kohati vilets.
Lisaprobleemidena peab mainima seda, et aluspind oli koristamata/korrastamata ning umbrohune - väga raske oli eraldada kultuur- või haruldasi taimi nendest, mis ei peaks seal kasvama.

Suur miinus oli ka see, et 2016 detsembris oli troopikamaja suletud.

Tublisti parem oli olukord sukulentide osakonnas - seal oli taimevalik lai ning huvitavad liigid pääsesid esile.

Üldjoontes ei jäänud ma sellel korral aia külastusega rahule - aed tundus lohakile jäetuna ning info oli puudulik.
Kui olete suur sukulentide sõber, siis soovitaksin seda aeda kindlasti külastada, vastasel korral mitte.

Salaspilsi Botaanikaaia siseosa

Salaspilsi botaanikaaed (http://www.nbd.gov.lv/en/national-botanic-garden), mis paikneb Lätis, Riia linna lähistel, on üks võimsamaid ning põnevamaid kogu Baltikumis.
See hõlmab endas tervelt 129 hektarit pindala ning üle 14 000 taksoni taimi.

Usun, et sealt leiab endale huvipakkuvat iga taimesõber.
Botaanikaaed on nii võimas, et sellega tutvumiseks on vaja varuda vähemalt 2 päeva.

Selles osas külastame botaanikaaia siseosa ehk kasvuhooneid.

Riia Botaanikaaia siseosa

Riia botaanikaaed (http://www.botanika.lu.lv/eng/) on asutatud aastal 1922 ning aastal 1928 alustati kasvuhoonete rajamisega.
Praeguseks on kasvuhoonetes külastajale näha üle 1640 taksoni taimi ning umbes 30 neist kuulub kaitsealuste liikide hulka.

Kuigi palmihoone on suhteliselt väike, on seal avastamist väärivat piisavalt - lisaks paiknevad eraldi kasvuhoonetes sukulendid ja kaktused.

Kui Riiga satute, siis tasub külastada - arvestage umbes 2-3 tunniga.

Tartu Ülikooli Botaanikaaed - välimine ning sisemine osa

Tartu Ülikooli botaanikaaed (http://www.botaanikaaed.ut.ee/) on igal juhul külastamist vääriv - kuigi see asetseb väikesel maa-alal (kõigest 3,5 ha), on sel lisaks oma vanusele (aastast 1803) pakkuda päris palju uut ja avastamisväärset.

See aed on sobilik pea kõigile - nii neile, kes tahavad lihtsalt ilusaid ning eriskummalisi taimi näha ja ka neile, kes teevad seda teaduslikust huvist lähtudes.
Seega - kui peaksite kunagi Tartusse sattuma, külastage võimalusel ka seda kohta.

Taimede olemasolu kontorites suurendab õnnelikkust ning produktiivsust

Uuring näitab, et minimalistlikud kontoriruumid toodavad õnnetuid töötajaid.

Ruumid, kust puuduvad pildid, suveniirid või muud „segavad“ detailid, on „kõige mürgisem keskkond“, kuhu inimest asetada, ütlevad psühholoogid.

Dr. Chris Knight Exeter´i Ülikoolist ning tema kolleegid, kes on uurinud teemat juba 10 aastat, on jõudnud järeldusele, et töötajad, kellede töökohtade juurde on lisatud vaid mõned toataimed, on 15% tootlikumad, kui töötajad, kellede töökohtadel neid ei ole.

Koostöös erinevate teadlastega ülikoolidest Austraalias, Inglismaal ning Hollandis, jõuti katsete tulemusel arusaamale, et tuues kontoritesse keskmiselt ühe taime ühe ruutmeetri kohta, paranes ka märgatavalt töötajate tulemuslikkus.

Vabatõlge ning sisukokkuvõte artiklist: „Plants in offices increase happiness and productivity“.

The Guardian

http://www.theguardian.com/money/2014/aug/31/plants-offices-workers-productive-minimalist-employees

Mida panna tähele kuuseheki omanikel?

Hariliku kuuse (Picea abies) taimedest istutatud hekid on Eesti oludes küllaltki levinud ning kuigi neid kasvatatakse peamiselt asulavälistel aladel, on nad õnneks kasutusel ka asulates sees.

Kuusehekid on meie tingimustes suhteliselt mõistlik ning vähest hooldust vajav lahendus, kuid on siiski mõned olulised detailid, millele tasuks tähelepanu pöörata, et hekist hekki saada.

Hariliku kuuse taimedest kasvatatud hekk (Picea abies hedge). Foto: Ravel Reiljan

1. Kui läheb heki rajamiseks, siis tasuks taimed osta puukoolist, kus seemned kvaliteetsetelt puudelt valitud ning neid ühesugustel tingimustel kasvatatud. Ise metsast taimi kogudes võime saada tavaliselt küllaltki erinevate kasvutingimustega isendeid ning võib juhtuda, et ühtlase heki asemel on meil lõpuks hekk, kus osad taimed kasvavad kiiremini kui teised ning osad taimed on kitsama võraga kui teised. Lisaks võib kohati varieeruda ka taimede okkavärv ning mõõt.

2. Peale istutamist tuleks jälgida seda, et noorte taimede võra all ei kasvaks hein/muru.
   Niitmise (alati oht kambiumit vigastada) või kitkumise (alati oht õrna juurekava vigastada) asemel oleks kõige otstarbekam kasutada papist või plastist kettakesi, millel keskel auk, kuhu mahub puukese tüvi ning teekond, mis viib siis ketta äärest keskpunktini, et tüve seda mööda õigesse punkti liigutada saaks.
   Selliseid kettakesi müüakse tavaliselt metsandusega tegelevates ärides, kuid neid võib ka ise valmistada. Neid tuleks kasutada vähemalt paar aastat, kuniks taimed on piisavalt kõrged, et hein/muru neid lämmatama ei hakkaks.
   
   
3. Paljud kohad, kus noor kuusehekk kasvamas, on tihtipeale ka kergelt ligipääsetavad erinevatele loomadele, kellele kuusevõrsed talvisel ajal hästi maitsevad. Selle probleemi vältimiseks on meie oludes ehk kõige lihtsam ja töökindlam kasutada repellenti – näiteks Cervacol – seda pastat tuleks siis igal hilissügisel võrsetele ning latvadele määrida, siis ei tüki loomad kallale.
   
   
4. Peale paari aasta möödumist ei tasuks siiski heinal/murul kuuskede all vabalt kasvada lasta – noorpuude all kasvab see veel hõlpsalt ning võib alumised oksad laasuma panna – seega tuleks võimalusel võraalused alati puhtana hoida.
   Kuid niitmisega tuleb sellistes kohtades väga ettevaatlik olla – põhilised kahjustused, mida noorte kuusehekkide juures tähele olen pannud, ongi seotud paraku just niitmiskahjustustega. Trimmeriga puudele lähenedes tuleks alati veenduda selles, et trimmeri jõhvitakistus (jõhvikate) oleks alati puu poole (jõhvikate peab alati olema jõhvi ja tüve vahel), sellisel juhul ei teki ohtu, et jõhv kasvõi korrakski vastu tüve puutub. 
    
5. Tavaliselt kipub kuusehekkidesse kasvama ka võõrliike – need tasuks võimalusel esimesel või teisel aastal välja noppida – hiljem võib sellega juba probleeme tekkida.
   
   
6. Lõikamine on tegelikult omaette teema, kuna kõik sõltub sellest, millises kasvujärgus on taimed ning millist tüüpi hekki soovitakse. Nn pügamislõikused varieeruvad ühest korrast hooajal kuni 4-5 korrani.
   Meeles tasuks pidada ehk kolme detaili:
   a) Eesti oludes pole mõistlik lõikuseid sooritada talveperioodil.
   b) Ladvakasvu ei tohiks piirama asuda enne kui kõrguskasv käes.
   c) Kui lõpuks hekki pealt lõigatakse, siis tuleks lõigatud osad kindlasti heki pealt maha saada – need ei tohiks üles kuivama jääda.
   
   
7. Vahel juhtub, et mõnede kuuskede ladvapikendus saab kahjustada või kipub alla jääma (külgvõrsed kõrgemad või sama kõrged kui latv). Sellises olukorras tuleks eemaldada vajadusel konkurentlatv, lühendada külgvõrseid või tekitada kahjustunud ladvapikenduse lähistel asuvast sobilikust võrsest uus ladvapikendus (sellest tehnoloogiast kunagi edaspidi).
   
   
8. Kuusehekkidel pole ma meie oludes seni eriti drastiliste asjadega kokku puutunud. Kõige levinum tundub siiski olevat probleem, kus üks või mitu kuuske on hakanud hekireas järsult kuivama. Kui midagi sellist juhtub, siis tasuks reageerida kiirelt, kuna tegemist võib olla seenhaigusega nimega kuuse-juurepess (leviku kiirus võib nakatunud juurestiku kaudu olla lausa kuni 2 meetrit aastas).
   Kuidas aru saada, kas on tegemist just juurepessiga? Kui kõik taimed on ostetud ühest kohast ning kuivama on hakanud vaid mõned neist, siis võib eeldada, et pisikesed seemikud ei ole olnud nakatunud puukoolis. Sellisel juhul tuleks kindlasti uurida kuivanud/kuivamas olevaid taimi lähemalt – kas tüvel või juurekaelapiirkonnas on mingeid märke mehaanilistest kahjustustest? Jõhvi sisselõige, looma näritud osa vms? Või on juurekaelapiirkonnas näha kerget vaigujooksu?
   Kui kasvõi ükski neist mainitud asjadest taimel esineb, siis on kahtlusteks põhjust. Sellisel juhul, kui on näha, et taim sureb (võrast on kuivanud juba ligi pool või lausa üle selle), siis tuleks eeldatavalt haigestunud taim ettevaatlikult teiste vahelt võimalusel koos juurestikuga kätte saada ja koheselt põletada. Noore heki puhul on see kerge, vanema puhul tuleb konsulteerida erialainimesega, seal on juba oma tehnoloogiad.
   Sellisesse kohta ei tohiks uut taime enne minimaalselt kahe aasta möödumist istutada.

Kuuse-juurepessist tabandunud taim (Heterobasidion annosum). Foto: Ravel Reiljan

 

Nakkusesaaja- ja edastaja - juurimata känd. Foto: Ravel Reiljan

Allikas: Ravel Reiljan

http://ravelreiljan.blogspot.com.ee/

Taimed räägivad - ning kuulavad salaja pealt

Taimed kasutavad oma erinevatesse osadesse (näiteks lehtedest juurtesse) informatsiooni saatmiseks RNA molekule.

Uues uuringus avastati parasiittaimelt (võrm) tomatitaimelt (peremeestaim) pärit RNA molekule ning seda parasiittaime kinnituskohast tomatitaimele ca 30cm kauguselt.

Neelima Sinha Kalifornia Ülikoolist selgitab, et parasiittaime poolt ülesnopitud peremeestaime RNA infokandjatest molekulid võivad noppijal aidata oma elutsüklit peremeestaimega sünkroniseerida.

Parasiidi jaoks oluline info nagu näiteks peremeestaime õitsemisaeg aitab temalgi oma õitsemisaega sättida, enne kui peremeestaim sureb.

Uuring, millest on räägitud põhjalikumalt ajakirjas „New Phytology“, võib aidata tulevikus viljataimi parasiittaimede vastu paremini kaitsta.

Vabatõlge ning sisukokkuvõte artiklist: „Plants Talk, Even Eavesdrop“.
Livescience.

http://www.livescience.com/2726-plants-talk-eavesdrop.html

Kas taimed saavad üksteisega suhelda? Teadlased ütlevad, et saavad.

Värske uuring osutab sellele, et taimed, kes on geneetiliselt omavahel seotud, tunnevad ära, millised teised taimed on niiöelda nende „pere“ - just nagu loomad ja inimesed.

Lisaks sellele on taimed ka suutelised oma sugulasi ohu eest hoiatama.

Kalifornia ja Kyoto Ülikooli teadlased kasutasid puju võrseid, et luua emataimedest geneetilised koopiad ning istutasid need emataimede lähedusse.

Nad kahjustasid ühte kopeeritud taime selliselt nagu looduslikud kahjustajad teevad ning jätsid taimed ootele.

Aasta pärast selgus, et selle piirkonna emataimed kannatasid 42% vähem kahjustajate tõttu kui need taimed, mis olid küll emataimede lähedusse istutatud, kuid ei omanud nendega geneetilist sidet.

Teadlaste sõnul näitab see seda, et taimed, kelle pereliikmed on nende lähedal, teavad kuidagi, kuidas rünnaku vastu paremini valmistuda, tõrjudes seeläbi rünnakut efektiivsemalt.

Uuring näitab, et pujutaimed suudavad eristada endaga geneetiliselt sarnaseid taimi nendest taimedest, kes on neist erinevad ning uuringu autorid arvavad, et teised rohelised taimed suudavad seda samuti.

Teadlased ei tea veel täpselt, kuidas taimed üksteisega suhtlevad, kuid nad arvavad, et see võib toimuda läbi spetsiifilise keemilise signaali.

Vabatõlge artiklist: Can Plants Talk to Each Other? Researchers Say Yes.

Science For The Curious Discover.

http://blogs.discovermagazine.com/discoblog/2009/06/01/can-plants-talk-to-each-other-researchers-say-yes/#.VlyTaV51Hkd

Alleede olukorrast Eestis - osa II, uute alleede rajamine

Uute alleede ehk puiesteede rajamine on sündmus, mis ei ole tavaliselt linna või asula ajaloos just igapäevane - seda tehakse suhteliselt harva ning peale alleepuude istutamist loodetakse, et tulemus kestab kümneid ja kümneid aastaid.


Kuna alleede rajamine, hilisemate vigade korrigeerimine ning alleepuude majandamine on küllalki kulukas ettevõtmine, siis soovitan tungivalt alleede rajamise põhimõtted kriitilise pilguga üle vaadata.


Nagu teame, on viimaste aastakümnetega toimunud tohutult kiire areng nii kommunikatsioonide kui üldise urbaniseerumise osas - see on tekitanud olukorra, kus istutatud puude juurestikualas teostatakse väga tihti erinevaid kaevetöid, mis tekitavad omakorda võrakahjustusi, lisaks on muutunud ka saastatuse üldine tase, liiklus, liiklusvahendid ning kahanenud rahalised võimalused allepuude hooldamiseks.


Niisiis, mida võiks muuta, et tulevased alleed ehk puiesteed oleksid peaaegu riski- ja hooldusvabad?



Senine taimede valik
Seni on Eestis toiminud vaikimisi valik - alleepuudeks valitakse järjepidevalt peamiselt tugevakasvulisi ning muidu suure võraga tuttavaid puuliike nagu pärnad, tamm, hobukastan, vaher, jalakas, arukask, saar jne.


Nende liikide puhul tuleb aga paratamatult arvestada mitme probleemiga, mis ei olnud kümneid aastaid tagasi veel nii aktuaalsed - nagu näiteks:


1. Suure ja laia võraga puude juurekava on samuti suur ning lai, kas istutatavate puude juurtele jagub piisavalt ruumi ning toitaineterikast kasvupinnast?
Uued alleepuudele eraldatavad haljasribad on tihti järjest kitsamad - enam ei ole taimedel võimalik varasemal viisil laiutada.


2. Suure juurekavaga puude perimeetris pidevate kaevetööde teostamine rikub oluliselt kasvavate puude tervist - juurestiku rikkumine eeldab tavaliselt ka võra korrastamist, kuna peale juurestiku rikkumist hakkab mingi osa puu võrast surema. See aga tähendab taas rahalist väljaminekut.


3. Mainitud liikide majandamine on päris kulukas - puud vajavad järelkoolitust, mitmete aastate jooksul võra tõstmist ning aja edenedes ka võraosade hooldustöid.
Kui allee on jõudnud inimeluea lõpule, on puude seisund tavaliselt juba selline, mis vajab tihedamat võrahooldust, vahel harude sidumist ning vahel mõne puu väljaraiet.
See kõik on aga kulukas ning ajamahukas, põhjustades lisaks ka alleepuude inetut välimust ning sellega seoses asula või linna üldmulje kehvenemist.




Millised taimed siis valida?
Eelmainitud liigid võiksid jääda pigem maanteede- ja asulavälisteks alleepuudeks, asulates ning linnades tuleks mõelda valikule, mis tagaks kõigile (ka taimedele) võimalikult väikesed kulud ning vaeva, samas olles esteetiliselt meeldiva välimusega.


Eesti asulates on tegelikult väga edukalt võimalik alleepuudena kasutada optimaalse võra ning juurekavaga taimi - nagu näiteks kõikvõimalikud sammasvormid - selleks on sobilikud ka varasemast tuttavad liigid,  (tamm, jalakas, pöök, pärn).
Sammasvormidel on paar tohutut eelist tavaliste alleepuude ees - esiteks on nad peaaegu hooldusvabad (mis tähendab järjepidevat kokkuhoidu hooldustööde arvelt) ning teiseks on nii nende võrad kui ka juurekavad väga optimaalse suurusega, mis tagab puude perimeetris tunduvalt edukama kommunikatsioonidega toimetamise.

Lisaks on võimalik kasutada ka leinavorme või stabiilse võrakujuga taimi - näiteks harilik vaher `Globosum`, mille võra on kerakujuline, vajades lihtsat ja kiiret vormilõikust vaid 1x aastas või jäädes üldse vabakasvuliseks, samas kui leinavormid on praktiliselt hooldusvabad.

Ning kindlasti ei tohiks unustada ka erinevaid igihaljaid taimi, mida alleepuudena Eestis senini vist küll pea üldse ei kasutata - nagu näiteks sammasvormides kuusk, mänd, elupuud, nulud - need taimed on pea 100% hooldusvabad ning visuaalselt vägagi atraktiivsed.


Tänapäeva muutuva kliimaga Eestis on teistsuguste taimede kasutamine suhteliselt loogiliseks jätkuks - sobiva taimmaterjali puudumisel on seda võimalik saada näiteks Poola suurpuukoolidelt - nende võimekus ületab kaugelt terve Baltikumi vajaduse.


Niisiis - uute alleede rajamisel saab olla nii loov kui ökonoomne ühteaegu - piisab vaid õigete taimede õigesse kohta valimisest.



Allikas: Ravel Reiljan
http://ravelreiljan.blogspot.com.ee/

Alleede olukorrast Eestis - osa I, eakad alleepuud

Eesti on alleede osas küllaltki rikas riik - neid on meil mitmest ajastust ning riigikorrast, osad neist on hästi säilinud, paljud kahjuks rikutud.
Alleede ajalugu on pikk, kirju ning huvitav - ulatudes tagasi juba Egiptuse vaarao Hatśepsut´i aega, mil sfinkside allee (allee mõiste on puiestee mõistest pisut erinev) Karnaki templist Luksori templini kulges.

Eesti oludes on alleesid rajatud läbi mitmete ajastute mitmetel eesmärkidel - kuid milline on nende olukord praegu, aastal 2017?

Pärnaallee. Kornik, Poola. Foto: Ravel Reiljan

Eakate alleepuude olukord.
Eakad alleepuud on Eestis üldjuhul suhteliselt halvas seisukorras - miks?
Alleepuude puhul võiks öelda, et neile esitatavate tingimuste ja nõuete ning neile pakutava vahel haigutab paraku liig suur kuristik.
Nende puhul eeldatakse kiiret kasvu, ülihead saastatuse talumist, esteetilisust, väga kitsastes oludes hakkamasaamist ning vitaalsust. Asemele aga pakutakse väga väikest kasvuala koos toitainetevaese saastatud keskkonnaga.
Siiski - suurimaks eakate alleepuude tapjaks pole mitte eelmainitud tingimused, vaid progress, mis on eeldanud viimase 150 aasta jooksul mitmekordset juurestiku ja võrade lõhkumist (on ju selle aja jooksul lisandunud tohutul hulgal kommunikatsioone - elekter, vesi, gaas, kanalisatsioonid, kaablid, asfaltteed jms).


Teine väga suur probleem on eakate alleepuude hooldus - endiselt kiputakse hooldusega hiljaks jääma, põhjustades sellega taimede tervislikule seisundile tõsiseid probleeme.
Suurimaks väljakutseks on taimedele selles osas loomulikult liiga suurte lõikehaavade tekitamine, mis Eesti oludes tähendab sõltuvalt taimeliigist lõikeid alates 7-st või 10-st sentimeetrist.
Ainuüksi sellise lõikehaava eluskoega katmine võib taimel aega võtta isegi kuni 20 aastat (rakkude kasvukiirus on väga varieeruv), kujutage nüüd ette 110 aastast tammealleed, kust võib kohati leida kuni 30 sentimeetrise jämedusega lõikeid - kui palju aega võtab sellise haava kinnikatmine ning mis selle aja jooksul lahtise haavaga juhtub?
Pole raske mõista, miks meie eakate allepuude tüved on kohati õõnsad, miks neil esineb palju ohtlikke seenpatogeene ning miks on paljude alleepuude harud rebenemis- või murdumisohtlikud.


Kuidas seda olukorda parandada?
Eakate alleepuude puhul ei ole paraku nende elukvaliteedi parandamiseks just palju võimalusi, kuid mõningad võtted võivad seda teha küll.
Kuidas?
Esiteks on oluline nende (taimede) tervislikku seisundit vähemalt iga 5 aasta tagant hinnata, selleks saab spetsialist kasutada nii visuaalset hinnangut (hinnang toimub üle viiekümnest infokillust lähtudes), staatilisuse testi (tormijõu taluvustest, mida Eestis veel ei kasutata) kui ka tomograafuuringut, mis annab hea ülevaate kahjustuspaiga ohtlikkusest ning suunised edasiseks tegevuseks.

Staatilisuse test. Varssavi, Poola. Foto: Ravel Reiljan

Teiseks tuleks vältida suuri lõikehaavu (elusosal) - selle asemel tuleks võimalusel alati kasutada elastiksidumist, mis jätab lõigatava oksa või haru alles, kuid muudab selle turvaliseks.


Ning kolmandaks tuleks kasutada süvaväetamist ja juurestiku õhustamist - taimed on kitsastes kasvuoludes ning väga viletsa toidu peal, lisaks on nende juurestikualas pinnast iga järgneva aastaga üha tihedamaks muudetud (vibratsioon, tallamine, hooldustehnika, sõidukid).


Kas alati on mõtet jätkata?
Ei ole.
Kui vähemalt kaks sõltumatut eksperti on hinnanud allee juba liiga ohtlikuks või enam mitte elujõuliseks, siis on aeg edasi liikuda, allee likvideerida, pinnas välja vahetada ning uued taimed asemele istutada.
Vaheleistutust pole mõtet teha - see on võimalik vaid väheste liikidega, kuid üldjuhul ei too see oodatud efekti - lisaks - allee mõte on kasutada ühesuguseid ning ühevanuseid taimi.


Üldiselt on inimestel arusaam, et halvas seisundis on alleed, mis on olnud kaua aega hooldamata, kuid see pole siiski päris nõnda.
Tegelikkuses olen üle Eesti erinevaid alleesid uurides jõudnud arusaamale, et hooletusse jäetud eakad alleed on tervisliku seisundi poolest tunduvalt paremas seisus kui paljud hiljuti hooldatud alleed.
Miks?
Looduslikult end nii öelda "isehooldavad" alleed saavad endaga edukalt hakkama, kuna puul ei ole tarvis ühtegi korralikku jämedat oksa või haru enda küljest ära heita.
See vajadus tekib alal, kus toimub inimtegevus ja sellega seoses oht rahalise või tervisliku kahju tekkeni - see vajadus ei teki puul, vaid inimesel ja inimesel tekib see vajadus tavaliselt mitte siis kui oks või haru on veel piisavalt väike, et seda ohutult (puule ohutult) likvideerida, vaid siis, kui selle läbimõõt on juba suur ning oks või haru "tundub" ohtlik või segab näiteks elektriliine või liiklust.
Nii tekitataksegi suuri lõikehaavu - ning kümneid aastaid hiljem imestatakse, miks see puu murdus, rebenes või tormiga maha vajus.


Ehk siis - loo mõte ja võti peitub teadmistes.
Kui need, kes otsustavad, mida, millal, kuidas ning kui suures mahus lõigata, on oma otsuste tagajärgedest teadlikud, siis on loota, et olukord muutub paremaks, kuid kui mitte, siis muutub olukord halvemaks.



Allikas: Ravel Reiljan
http://ravelreiljan.blogspot.com.ee/

Nagu inimesed, saavad taimedki paremini hakkama kui nad on pere keskel

2007 aastal üllatasid Kanada teadlased meid avastusega, et taimed suudavad eristada enda ümbruskonnas kasvavate teiste taimede sugulusastet – ehk kas nad on kasvanud sama emataime seemnetest.

Nüüd on Delaware Ülikooli professor Harsh Bais tuvastanud, kuidas nad seda teevad: vahetades teiste taimedega keemilisi signaale.

Võõraste taimede lähistel paiknedes kasvatavad taimed rohkem juuri, võimaldamaks neil toitainete pärast paremini konkureerida.
Samas, kui taimed asuvad oma „pereliikmete“ lähistel, kasvatavad nad vähem juuri – teadlased arvavad, et nn „omade“ hulgas ei vaja taimed konkurentsiks lisajuurestikku.

Sarja katsete tulemusena avastasid teadlased, et katsetaimed hakkasid võõraid keemilisi signaale tajudes rohkem juuri kasvatama, samas kui „pere“ keskel kasvades jäi juurekava väiksemaks.

Bais ja tema kolleegid märkasid samuti, et kui ühest perest taimed kasvasid üksteise lähedal, siis puutusid nende lehed tihtipeale kokku, samas kui üksteisele võõrad taimed üritasid üksteise puudutamist vältida.

Analoogses uuringus, kus taimed istutati võõraste taimede lähistele, jäi nende kõrguskasv toppama, kuna kogu nende energia kulus suurema juurekava kasvatamiseks.
„Pere“ keskele istutatud taimed said aga seevastu palju paremini hakkama.


Vabatõlge artiklist: Like Humans, Plants Fare Better When They´re Among „Family“.
Science For The Curious Discover.
http://blogs.discovermagazine.com/discoblog/2009/10/15/like-humans-plants-fare-better-when-theyre-among-family/#.VmAXCl51Emh

Vanemad puud kasvavad kiiremini

Ajakirjas „Nature“ avaldatud artikkel näitab, et vanemad puud kasvavad kiiremini ning tarbivad seega rohkem süsihappegaasi kui siis kui nad olid nooremad.

Leiud, mis hõlmasid aastakümneid, proovide võtmist 673 046 puult ning rohkem kui neljasajalt erinevalt liigilt üle kogu maailma, on lükanud ümber pikaaegse veendumuse, et puude kasv vananedes aeglustub.

Sajandeid vanad tammed Poolas, Rogalin´is. Foto: Ravel Reiljan

Vabatõlge ja sisukokkuvõte artiklist: „Older Trees Grow Faster“.

TheScientist

http://www.the-scientist.com/?articles.view/articleNo/38914/title/Older-Trees-Grow-Faster/

Linnaparkide elurikkusest ning selle parandamisest

Eesti linnapargid on tihtipeale üldiselt elustiku mitmekesisuse- ning hulga suhtes kehvapoolses seisus - kui sammuda keskmisse linnaparki ning proovida end sättida putukate, lindude või pisiimetajate olukorda, siis pole see sugugi kiita.

Linnaparkide üldlevinud probleemid kipuvad taanduma minimaalselt viiele asjale, mida pisut muutes või ümber mõeldes oleks võimalik olukorda hüppeliselt parandada.

Ideaalne keskkond elurikkuse tõstmiseks. Foto: Ravel Reiljan

1. Liigivaesus.
Alati on erandeid, kuid need kinnitavad tavaliselt reegleid.
Võtsin kätte ning vaatlesin keskmise Eesti linna keskmist linnaparki - sellise pargi puittaimede liigilisus on vaene - perekond kuusk, perekond nulg, mägimänd, heal juhul harilik jugapuu, perekond lehis, arukask, harilik vaher, harilik hobukastan, sanglepp, perekond toompihlakas, harilik kukerpuu, siberi kontpuu, harilik sarapuu, harilik saar, harilik toomingas, harilik tamm, perekond kibuvits, harilik pihlakas, perekond sirel, perekond pärn, perekond enelas, jalakad on paljudes kohtades juba surnud.

Teenimatult vähe on Eesti parkides kasutust leidnud näiteks: hõlmikpuu, perekond ebatsuuga, perekond seedermänd, perekond mänd (valge, must, hall, keerd), hiibapuu, elupuu, hiigel-elupuu, perekond kadakas, harilik ebajasmiin, pooppuu, perekond ebaküdoonia, perekond viirpuu, väike mandlipuu, harilik kuldvihm, perekond läätspuu, harilik sumahh, perekond vaher, saarvaher, perekond kikkapuu, perekond kuslapuu, perekond lodjapuu, perekond leeder, perekond pöök, punane tamm, perekond pähklipuu, harilik liguster, perekond rododendron, värdforsüütia, hõbehaab, perekond remmelgas, amuuri korgipuu, harilik robiinia, pensilvaania saar, juudapuulehik, perekond magnoolia, valge mooruspuu, harilik parukapuu, harilik tulbipuu jt.

Seda nimekirja lugedes võib tunduda, et nii mitmedki siin mainitud liikidest on Eesti mõistes utoopia, kuna meie kliimas nad vastu ei pea.
Tegelikult ei ole see tõene - kõik nimekirjas mainitud liigid kasvavad Eestis edukalt ning viimase aastakümne kliima on muutunud valdavalt veelgi soodsamaks (2015 talv oli siiski ebasoodne).

Põhiliseks probleemiks on siiski see, et taimi tuleb Eestis koolitada ning kasvukoht tuleb valida vastavalt taime eripärale ehk nõudmistele.
Teiseks probleemiks on loomulikult taimede kättesaadavus Eesti puukoolides - kuigi see olukord tundub pidevalt paranevat.
Kolmandaks probleemiks on tegelikult see, et vahel ei ole need, kes valivad taimedele istutuskohta, oma ala spetsialistid - sellest probleemid ka algavad.
Pea igas pargis on olemas omad turbekohad, mis sobivad ka tundlikele taimedele.


2. Niitmine
Mõnes kohas niidetakse liig tihti, mõnes liig harva, mõnes kõrgelt, mõnes madalalt - kuid see on juba eraldi teema.
Põhiküsimus on siiski selles, et linnaparke üldiselt niidetakse ning ega linnas muudmoodi eriti saagi - kuid mida saaks muuta, oleks parkidesse nn "kaitsealade" loomine.
Igas pargis võiks olla üks kuni mitu puutumatut ala, mis on näiteks aiaga ümbritsetud ja kus taimestik kasvab puutumatult (ära oleks tarvis vaid koristada rämps, mis sinna pillutakse, kuna inimeste mõtteviis pole veel sellistes asjades eriti muutunud).
Ideaalne, kui sellised alad rajataks mõne suursuguse, ohtliku või surnud puu ümber ning nende suurus võiks olla puu võra projektsioonist pisut suurem - sellisel juhul on võimalik saada mitu head asja korraga - esiteks oleks suursugune puu esile tõstetud, ohtliku puu okste kukkumise tagajärjel põhjustatav kahju elimineeritud ning surnud puu puhul oleks võimalik teda kui ökosüsteemi tähtsat osa säilitada (surnud puusse saavad oma kodupaiga rajada erinevad putukad, linnud ning loomad, samuti saavad seal kasvada ka erinevad puuseened).
Suurim kasu selliste aedikute puhul oleks loomulikult suurepärase keskkonna loomine kõikvõimalikele erinevatele putukatele, lindudele ning pisiimetajatele.


3. Säilikpuud
Kui juhtub, et pargis sureb mõni puu, siis tavaliselt raiutakse ta maha ning endist puud jääb heal juhul meenutama vaid känd.
Tegelikult oleks mõistlik jätta igasse parki paar säilikpuud, mille ümbruse võib kaitsta väikese aedikuga, millesse tekib puutumatuse korral kiiresti omaette elust kihisev keskkond.
Vahel on parkides tegemist ka murdumisohtlike puudega - sellisel juhul ei pea alati raie kasuks otsustama - tihti piisab sellest, kui ohud minimeerida (eemaldada murdumisohtlikud oksad või harud), jätta püsti võimalik suur osa puust ning ladustada raiejäägid puu alla aedikusse.


4. Pesakastid
Lindude pesakaste on parkides ilmselgelt liiga vähe - neid oleks võimalik kasvõi talgute korras juurde organiseerida.


5. Sügisene lehtede väljavedu 
Iga aasta sügisel alustatakse parkidest massilise lehtede väljaveoga.
Selle tulemusena muudetakse parkide kasvupinnast aasta-aastalt üha vaesemaks.
Siin oleks kaks varianti - kas kasutada lehehakkurit ning puistata lehepuru tagasi parki või kasutada näiteks linna prügilat, koguda lehed, teha neist komposti ning kasutada seda uutel aastatel taas parkides.


Seega - elurikkuse suurendamiseks pole tarvis suurt eelarvet või mingeid erilisi kalleid projekte - vahel piisab väikestest ja lihtsatest asjadest, et meid ümbritsevat keskkonda loomulikumaks muuta.

Allikas: Ravel Reiljan
http://ravelreiljan.blogspot.com.ee/

Lühifilm - "Puud meie ümber"

Õnneks elame veel ajastul, mil kõikjal meie ümber on puid - neid on veel nii maapiirkondades kui ka linnaaladel.
Võib juhtuda, et puud on meie jaoks tihtipeale enesestmõistetavad - ning igapäevaelu virrvarris pole nende peale nagu aega ega ka põhjust mõeldagi, kuid mõelgem hetkeks sellele - mis saaks siis kui me elaksime keskkonnas, kus puid ei oleks?
Milline oleks meie elu(kvaliteet) sellisel juhul?

Puud meie ümber.

Kui olulised nad tegelikult on?
Miks neid on tarvis ning mida saame teha, et neil oleks hea ning meil oleks turvaline?
Kuidas nendega õigel viisil ümber käia?

Lühifilm "Puud meie ümber" annab nendele küsimustele lühidad vastused - loomulikult on see teema palju ulatuslikum, kuid loodan, et antud film aitab meil oma kiirest elutempost hoolimata vahetevahel ka meid ümbritsevat märgata. 

Maailma vanim topiaaraed - Levens Hall

Mul on olnud suurepärane võimalus töötada ja end täiendada maailma vanimas topiaaraias Suurbritannias, Cumbria maakonnas, Lake District´is asuvas Levens Hall´is (http://www.levenshall.co.uk/).

Tegemist on 1690-ndatel aastatel rajatud aiaga, milles osad topiaartaimedest on ikka veel originaalid - see tähendab, et üle 320 aasta vanad - kuid säilitanud oma selleaegse kuju (igal aastal küll pisut mõõtudes juurde võtnuna).
Selle aia teeb kahtlemata ainulaadseks tõik, et tegemist on ainsa topiaaraiaga maailmas, mis on nii vana ning samuti asjaolu, et kogu selle aja jooksul pole veel ühtegi aastat, mil topiaarlõikus oleks tegemata jäänud.
Kollektsioon on väga eriline ning Suurbritannia sellesse piirkonda sattudes absoluutselt külastamist vääriv.

Selles postituses kutsun teid selle aiaga tutvust tegema - kui vaid viitsite järgnevat videoklippi vaadata:

Helendavad puud linnavalgustite asemel

Merisiilikute kujulised kulla nanoosakesed panevad taimede lehed helendama

 

Selliselt töödeldud puud võiksid asendada praeguseid elektrivalgusteid, mida kasutatakse linnatänavate valgustamiseks.

Praegused tänavavalgustid võidakse peatselt asendada puudega, kellede lehed pimedas helendavad.

Academia Sinica ja National Cheng Kung University teadlased on Taipeis ja Taiwanis on välja töötanud helendavad, merisiilikute kujulised kullast nanoosakesed, mida on võimalik kasutada taimede lehtedes.

Uued nanoosakesed võiksid asendada praegused elektrilised tänavavalgustid bioloogilise süsteemiga, mis saab toidet süsihappegaasist.

„Tulevikus võiks neid bioloogilisi valgusteid kasutada näiteks teedeäärsete puude helendamapanemiseks“, ütles Yen-Hsun Su oma intervjuus ajakirjale „Chemistry World“.

„See säästaks energiat ning neelaks süsihappegaasi, kuna BIO-LED on seotud fotosünteesiprotsessiga“.

Teadlased, kes avaldasid oma uurimustöö ajakirjas „Nanoscale“, avaldasid lootust, et puud, keda on töödeldud eelmainitud nanoosakestega, suudavad toota piisavalt valgust suutmaks asendada praegused elektrivalgustid.

 

Vabatõlge ja sisukokkuvõte artiklist „Glowing Trees To Replace Glowing Lamps“.

Discovery.com (Biotechnology).

http://news.discovery.com/tech/biotechnology/glowing-trees-to-replace-glowing-lights.htm

Eesti puittaimede eluolust - Haabersti remmelga näitel

Pean kohe alguses erinevate segaduste vältimiseks ütlema, et ma ei ole konkreetse puuga seotud probleemi oluliselt süvenenud ega isiklikult kohapealseid vaatlusi teostanud, kuid see ei olegi tegelikult oluline, kuna käesolev artikkel puudutab teemat kui sellist üldiselt.

Küsimus pole vaid ühes puus

Loomulikult on väga positiivne ning innustav näha inimesi, kellele puu elu korda läheb – paraku – küsimus ei ole vaid selles ühes puus.

Samal ajal, kui inimesed remmelga päästmise nimel vaeva näevad, tehakse üleriigiliselt uusi raie- ning hooldushankeid, uusi otsuseid, uusi töid – ning raiesse määratakse ehk veelgi olulisemaid puid ja hooldust hakkab kusagil ehk teostama keegi, kellel ei pruugi hooldusvõtetest aimugi olla.

Eesti koosneb paljudest omavalitsustest ning kahjuks on pea igas neist omad reeglid ja arusaamad, mille alusel puid raiesse või hooldusesse määratakse. Paljud neist puudest vajaksid eestkostet.

Probleem on meie arusaamades ning väärtushinnangutes

Probleemi olemus seisneb tegelikult inimeste üldises suhtumises meid ümbritsevas linnakeskkonnas elutsevate puude suhtes.

Liikudes palju mööda Eestit, näen ma arboristina ühiskondlikel aladel pidevalt väga palju puid, kes on kas valesti istutatud, valesti hooldatud, sandistatud/tulbastatud/ladvatud või kergekäeliselt raiesse määratud.

Tahan selle artikliga öelda, et ühe puu kaitseks välja elatud energia saab paraku peale seda protsessi otsa – kuid kaitset vajaksid tegelikult terve riigi ühiskondlikel aladel kasvavad puud, kuna hoolimata sellest, et elame ajastul, kus riigis on enneolematult palju arboriste ning muid spetsialiste, on meil ka palju puid, kelle elu ja tervist oleks oskaja inimese otsus/tegevus võinud säästa.

Linnakeskkonna vaenlased

Oma töös olen enamuses kohanud inimesi, kes peavad linnakeskkonnas kasvavat puud kas ohuks või vaenlaseks, samas kui vaid väike osa neist on puude säilitamise ja kaitsmise poolt.

Tihti küsitakse: “kas ma saan raieloa, kuna puu varjab päikest”, “noh, on 120 aastane pärn, saan aru – aga ta ajab mul kevaditi auto kleepuma”, “ütlete, et 19 sajandi teises pooles istutatud tamm – igatahes lehti ajab kõvasti, aga mina pean neid koristama – proovin raieluba taotleda”, “noh, kui raieluba ei saa, siis valan senikaua soolhapet kuni saan”, “milleks mulle raieluba – võtan maha ja keegi ei tee midagi”.

Sellised on mõningad fraasid, mis mulle meelde jäänud – kuid neid on olnud palju ja lisandub üha.

Taimede kaitse algab kodust, lasteaiast ja koolist

Kuid kuidas sa saad puud kaitsta kui sa ei tea temast ega tema elutsüklist pea midagi?

See on ka põhjuseks, miks paljudes riikides korraldatakse asju nii, et juba lasteaia- ning koolilapsi kaasatakse erinevatesse programmidesse, mis hõlmavad endas lisaks looduseasjadega tegelemise ka uute puude istutamist ning nendega toimetamist.

Selline lähenemine loob inimese ning taime vahel emotsionaalse sideme ning taimesse suhtutakse kui “tuttavasse”, kui kellessegi, kes elab linnas meiega koos.

Me vajame mõtteviisi muutust

Seni, kuni meie arusaamades on linnapuud kui segavad faktorid, ei muutu midagi.

Kuid kui me oleme arenenud riikide sarnaselt jõudnud arusaamale, et linnas kasvav puu on väärtus, mida millegi muuga ei asenda, alles siis hakkavad muutused aset leidma.

Selline muutus ei toimu üleöö, kuid inimeste teadlikkust pisitasa tõstes toimub see mingil hetkel kindlasti.

Kuidas seda saavutada?

Selleks peaksid koostööd tegema vastava ala ministeerium, omavalitsused, liidud ning seltsid, et tekiks esmalt ühine arusaam ja ühised väärtused – kui see on tekkinud, on seda juba lihtsam ka inimesteni viia.

Otsuste tegemisse peaks kaasama ka kindlasti rohkem arboriste – selleks ju neid koolitataksegi – nende eesmärk on inimeste ja kõrghaljastuse vahelise parima suhte loomine ning säilitamine.

Lõppkokkuvõtteks

Taimed, samuti puittaimed ehk puud on inimese eksisteerimiseks hädavajalikud, samas, peame mõistma ka seda, et urbaniseerumine on praeguse elukorralduse paratamatu osa.

Elu nõuab oma ja läheb edasi ka peale meid – mõistlikkus ja kaine mõistus peaksid kõiki nende otsustes juhendama.

Erinevatel inimestel on erinevad arusaamad ning ka erinevad otsused. Et läheneda asjadele õigel viisil ning sooritada õige otsus, selleks on tarvis mõistlikkust ning tasakaalukust, see aga tekib sümbioosis teadmiste ning lugupidava suhtumisega meid ümbritsevatesse elusorganismidesse.

Allikas: Ravel Reiljan

http://ravelreiljan.blogspot.com.ee/

Kui targad on taimed?

Üldiselt oleme me harjunud taimi kohtlema kui passivseid objekte, mis võivad kaunistada nii aeda kui kodu, nõudes vaid suuremat hoolt kui näiteks tavaline dekoratiivelement.

Kuid tegelikult on taimed kaugelt keerulisemad organismid, kes suudavad suhelda end ümbritseva keskkonnaga, tunnetada lõhnu ja hääli, suhelda üksteise- ning putukatega ja isegi töödelda informatsiooni.


Nägemaks, kui võrreldavad võivad olla taimede võimed inimeste omadega, intervjueeris Scientific American Daniel Chamovitz´i, bioloogi ning raamatu „What a Plant Knows“ autorit.
Chamovitz ütleb, et lisaks mõningatele eeltoodud ootamatutele võimetele on taimedel ka ebatõenäolisi oskusi – oskusi, mis eeldavad lausa aju olemasolu, nagu näiteks mälu.


Taimedel on olemas mitut sorti mälu – nagu ka inimestel. Neil on näiteks lühimälu, immuunmälu ning isegi põlvkondi ühendav ühismälu.
Inimestel võib olla seda raske mõista või omaks võtta, kuid kui mälu eeldab mälestuste moodustamist, nende salvestamist ning salvestatu meenutamist või esilekutsumist, siis suudavad taimed seda kõike teha, seega on neil mälu.

Näiteks selleks, et kärbsepüünistaim (Dionaea muscipula) sulguks, on tarvis, et putukas puudutaks kahte tema lehekarvakest – sellest saab järeldada seda, et taim peab mäletama varasemat esimest puudutust.
Kuid see mäletamine kestab vaid umbes 20 sekundit, peale mida taim unustab ega arvesta enam sellega.


Kuigi taimed võivad olla võimelised informatsiooni töötlema, lükkab Chamovitz tagasi mõtte, et tegemist võiks „taimede neuroteadusega“
Ta märgib siiski, et taimed toodavad mõningaid samu kemikaale, mis mängivad olulist rolli ka inimajus.


Vabatõlge artiklist: „How Smart Are Plants?“
Science For The Curious Discover:
http://blogs.discovermagazine.com/80beats/2012/06/06/how-smart-are-plants/#.VnFoZE91Hkd

Stressiolukorras toimuvad taimedes samasugused protsessid kui loomades

Kuigi taimedel ei ole traditsioonilist närvisüsteemi, vastavad nad stressile läbi keemiliste ning elektriliste signaalide, mis on märkimisväärselt sarnane stressis loomade reageerimisega, leiab uus uuring.

Kõige keskmeks on neurotransmitter GABA (gamma-aminovõihape), mida vabastavad stressiolukorras nii inimesed, loomad kui ka taimed.

Artiklis selgitatakse, et loomne neurotransmitter GABA toodetakse taimede poolt stressiolukorra tekkides, näiteks kui neid tabab põud, soolsus, viirused, äärmuslikud temperatuurid vms.

Teadlased on avastanud, et taimed seovad GABA-t sarnaselt loomadele, tootes elektrilisi signaale, mis reguleerivad nende arengut stressirohkes keskkonnas.

Uurijad loodavad, et avastus võib meid juhtida moodusteni, kuidas muuta taimede reageerimist stressile.

Kuna põhiline GABA signaliseerimissüsteem on sarnane, siis sobivad erinevad taimsed tooted inimestele sageli hästi.

Näiteks on kummel seotud GABA retseptoritega, toimides kui neurotransmitterite inhibiitor, millel on rahustav toime.

Hetkel uurivad teadlased teiste taimede osiseid nagu näiteks salitsüülhapet. Salitsüülhape, mis on aspiriini aktiivne koostisosa, on tegelikult taime signaalmolekulid.

See mõru ühend aitab reguleerida taime kaitsesüsteemi, võitlemaks edukalt patogeenide ning muude ohtudega.

Samuti tundub see olevat paljulubav ravimiosa erinevate haiguste vastu võitlemisel inimeste tervise seisukohalt.

Vabatõlge ning sisukokkuvõte artiklist: „Plants Release Animal-like Substance When Stressed“.

Discovery Communications.

http://news.discovery.com/earth/plants/plants-release-animal-like-substance-when-stressed-150729.htm

Kui raamatukogud oleksid digitaalsed...

Jätkusuutmatu süsteem
Maailmas on hinnanguliselt 500 000 - 1 000 000 raamatukogu (täpset arvu ei tea vist küll keegi, kuna vastav hindamissüsteem selleks puudub).

Igas raamatukogus on teatavasti väga, väga suur hulk raamatuid - näiteks Washingtoni rahvusraamatukogus on lausa üle 30 000 000 raamatu - ning selliseid raamatukogusid on maailmas rohkem kui mitu.

Igas raamatus on jällegi päris palju lehekülgi - neid võib olla mõnikümmend kuid võib olla ka üle tuhande.

Leheküljed koosnevad teatavasti paberist, mis omakorda koosneb muude toorainete ja loodusressursside hulgas ka puidust.

Paberit toodetakse maailmas väga palju ning selleks kulub ka väga palju puitu - Ecology Global Network lehe andmetel raiutakse paberi tootmiseks igal aastal ligikaudu 4 000 000 000 puud, seega, keskmiselt iga maailmas elava inimese kohta pool puud aastas.
Ning suur hulk toodetud paberist leiab kasutust raamatuteks trükkimisel - see 4 miljardit teeb umbes 35% kogu maailma raiemahust.
The World Counts kodulehe andmetel kulub ainuüksi The New York Times´i pühapäevase väljaande trükkimiseks 75 000 puud.


Maailm digitaliseerub
Maailm muutub iga aastaga üha digitaalsemaks ja me ise harjume sellega samuti aste-astmelt ning kuna me võime eeldada, et digimaailm jätkab võidukäiku, siis oleks ehk mõistlik osades asjades sellele ümber kolida - nagu näiteks ühiskondlikud raamatukogud?
Sellist ülemaailmset raamatukogu suudaks hallata mõni megakorporatsioon nagu näiteks Microsoft, Google, Facebook jne.


Milline oleks raamatukogude digitaliseerimise rahaline kasu?
Esmalt kaoks vajadus hoonete ehitamiseks, ostmiseks, rentimiseks - kaovad hoonetega seotud püsikulud nagu rent, elekter, vesi, küte, jahutus, hooldus, remont jms.
Lisaks tekiks tohutu kokkuhoid ka palgatöötajate kaudu.
Kuigi vanade raamatute digitaliseerimine võib olla kulukas, on uued juba enne trükki niikuinii digitaalsed ning jääksid ära trükkimis, ladustamis ja transpordikulud.


Milline oleks keskkonnale tulev kasu?
Paljud neist 4 miljardist puust võiksid alles jääda ning maakera ökosüsteem muutuks tasakaalukamaks.
Lisaks väheneks tunduvalt igasuguste liim- ja värvainete tootmine, mida varasemalt raamatute trükkimiseks kasutati, samuti väheneks veekulu, mida paberitootmine suures koguses tarvitab (The World Counts lehel väidetakse, et ühe A4 paberilehe tootmiseks kulub kuni 10L vett) ja muidugi tootmisüksuste saasteproduktid ning õhku paisatav saaste.


Miinused?
Pea iga uuendusega kaasneb ka miinuseid või valupunkte - siinkohal oleks tõenäoliselt kõige keerulisem moment inimtööjõu drastiline vähenemine.
Samas - see on paratamatus, me digitaliseerime ja robotiseerime niikuinii mitmeid muid elualasid ning sellega tuleb lihtsalt kohaneda.
Samuti ei saa märkimata jätta rahalisi ning keskkondlikke kulutusi seoses digitaalsüsteemi haldamise, serveribaaside ehitamise ning tööshoidmisega, kuid usun, et põhjaliku analüüsi tulemusel peaks digitaalsüsteem ikkagi palju, palju soodsam olema.


Kokkuvõtteks
Loomulikult pole kõik alati nii lihtne ning must-valge kui tundub. Uued lahendused võivad sündida läbi valu ning kasvuraskused on paratamatud, kuid areng peab olema - kas just niisugune, see olgu juba helgemate peade otsustada.

Allikas: Ravel Reiljan

http://ravelreiljan.blogspot.com.ee/

Kuula janusse sureva taime häält

http://www.abc.net.au/science/articles/2015/05/21/4239360.htm

Selline on hääl, mida teevad taimed, kui nad hakkavad janusse surema.

Kui taimed jäävad kuivale, hakkavad ksüleemis (toitainete ja vee transportkoes) moodustuma väikesed mullikesed ning tekib hääl, mida kuulsite.

See salvestus on tehtud juba 30 aastat tagasi Dr. Kim Ritman´i poolt, kes kasutas selleks spetsiifilist vastuvõtjat.

Vabatõlge artiklist: "The sound of a plant dying of thirst".

ABC Science.

Puul on tüveõõnsus - mida teha?

Tuleb tihti ette, et eakamatel puudel on tüveõõnsus või lausa mitu – mida oleks sellisel juhul mõistlik ette võtta ning mida jällegi tegemata jätta?

Betoneeritud tüveõõnsus. Foto: Ravel Reiljan

Esmalt - kuidas oleks mõistlik toimida?

1. Kui õõnsus esineb puul, kes kasvab sellises kohas, kus puu murdumise, rebenemise või ümbervajumise korral pole karta õnnetust inimeste või vara suhtes, siis tasuks see jätta puutumata – sellest kujuneb aja jooksul paik, kus võivad leida varju erinevad pisiloomad, linnud või putukad.

2. Kui õõnsus esineb puul, kelle murdumise, rebenemise või ümbervajumise korral on kahjutekkimise oht olemas, tuleks kindlasti asja sekkuda – seda võiks teha järgmiselt (esmalt tuleks kindlasti ohte ning riske hinnata – võib juhtuda, et puu tuleb hoopis raiesse määrata):

a) tüveõõnsus (tüüpiline asukoht juurekaelapiirkonnas) tuleks ettevaatlikult pehmest ja ka poolpehmest materjalist puhtaks rookida. Selleks võiks kasutada mingit käsitööriista - kühvlit, harki, kulpi vms (palja käega ei tasu tüves sorkida – keegi ei tea, mida seal peituda võib).

b) peale õõnsuse puhastamist tuleks võimalusel tekitada õõnsuse põhja (kui õõnsus lõppeb enne maapinda) äravooluava – selleks tuleks puurida 1-2cm läbimõõduga ava, mille abil saaks õõnsuse põhja kogunenud vedelik sealt välja valguda (mida kuivem on õõnsuse sisemus, seda aeglasemad on ka lagunemisprotsessid).

c) kui õõnsus on puhastatud ning äravooluava valmis, siis tuleks võtta peenesilmaline (silma suurus ei peaks üle 5mm olema) võrktraat (neid on igas värvivariatsioonis) ning katta õõnsuse avaus sellega (kinnitamiseks tasuks kasutada roostevabu kruvisid).

Ongi kõik.

Teiseks - kuidas oleks mõistlik mitte toimida?

1. Kindlasti ei tohiks riskiga puu puhul jätta õõnsusesse sekkumata – vastasel korral suureneb/edeneb see järjekindlalt igal aastal.

2. Täidised ja plommid – olen näinud inimeste leidlikkust ning erinevaid lähenemisvõtteid paljude puude puhul – kasutatakse betooni, telliskive ning isegi makrofleksi..

Plommide ja täidiste kasutamise puhul on kahjuks siiski nii, et nendest on alati rohkem kahju kui kasu.

Kuna tegemist on elusorganismiga (puittaim), siis ei saa me mingi nipiga täidise ja puu ühenduskohti täiesti hermeetiliseks muuta – ikka pääseb sinna vahele niiskus ning mädanikku tekitavad mikroorganismid, kes sellises keskkonnas end väga mugavalt tunnevad.

3. Äravooluavade mittetegemine – kui see etapp jäetakse tegemata, võib õõnsus muutuda pisikeseks tiigiks – koos vastava elustikuga.

Talviste tugevate külmadega võib tekkida ka selle tõttu lisarebendeid või lõhkemisi.

4. Õõnsuse katmatajätmine.

Kui õõnsus jääb lahtiseks, siis lõppeb see tavaliselt ebameeldivustega – linnatingimustes on nende põhjustajateks üldjuhul meie kaaskodanikud, kes kasutavad tüvede õõnsusi meeleldi prügikastidena.

Tihti süüdatakse neid ka lõbu pärast põlema.

5. Umbse kattematerjali kasutamine.

On väga oluline, et tüveõõnsuses oleks nö „tuuletõmme“, see tagab keskkonna, mis mädanikutekitajatele hästi ei sobi ning selletõttu protsessid aeglustuvad (kuiv ja liikuv õhk).

Allikas: Ravel Reiljan

http://ravelreiljan.blogspot.com.ee/

Kuidas toimida vastistutatud puude- ja põõsaste alustega?

Tihti võib nii ühiskondlikel aladel kui ka eramaadel näha värskelt istutatud puid, kelle tüveümbruses tihe murututt või juurekaelapiirkonnas värsked trimmerdusjäljed – samuti võib kohata erinevaid põõsaid ja hekke, kus põõsas/hekis paiknev muru kipub põõsaga sama kõrgeks või kõrgemakski kasvama.

Võiks öelda, et taimetervise seisukohalt pole see eelnevalt kirjeldatu sugugi mitte hea.

Miks see nii on ning mida teha, et istutatud taimede aluspind annaks neile elu alustamiseks head eeldused?

Multśimata ja heina kasvanud peenra-ala. Foto: Ravel Reiljan

Esmalt – miks ei peaks taimi lihtsalt murualade sisse istutama?

Selleks on mitu lihtsat põhjust – loetlen neist olulisemad:

1. Niitmiskahjustused – ükskõik kui püüdlikult ka niita ei proovita, olen siiski ilma kahjustusteta värskelt istutatud puittaimi väga harva näinud. Noorele puittaimele piisab vaid ühest trimmerijõhviga vastupuutest, et puu pikalt põdema panna. Kui seda aga mitmeid kordi teha, siis võib taim aastateks kiduma jääda – ta ei ela ega sure, aastakasvud pidurduvad ning halb on kõigil – nii taimel kui omanikul.
2. Liigintensiivne niiskuse kadu – mida tihedam ning kõrgem muru taime tüvepiirkonda ümbritseb, seda intensiivsem on kasvupinnasest niiskuse väljatõmme. Viimaste aastate kuivad sügised ning kevaded on sellisel puhul aga oluliseks riskifaktoriks.
3. Lämmatamine või laasumise põhjustamine – kui istutatud taimed on veel õige pisikesed, siis võib juhtuda, et meile vajalik kultuurtaim kipub murutaimede sisse ära peituma, see aga võib põhjustada tema allajäämise või kasvupeetuse. Lisaks olen märganud, et teatud okaspuude sortidel võivad kõrge muru tõttu alumised oksad isegi ära kuivada.
4. Närilised – kõrge muru tüve ümbruses on talvetingimustes heaks paigaks, kus närilised mõnusalt tegutseda saavad – kevadel võime avastada, et meie hinnaline puu on niivõrd kahjustatud, et teda ei pruugi enam päästa saada.
5. Dekoratiivsus – kui tegemist on näiteks vastistutatud puittaimega keda toetatakse lisaks 2-3 toestusvaiaga ning kõigi nende ümber on rohupuhmad, siis pole vaatepilt ehk tõesti kõige kenam. Noored hekitaimedki on murutaimedega segatuna vähem dekoratiivsed.
   

Pea kõik eelmainitud aspektid on taimede jaoks üldjuhul stressoriteks – ning kui meie taim on stressis, siis võime avastada, et peatselt hakkavad teda kimbutama erinevad putukkahjurid või seenhaigused.

Mida siis teha, et taimedel oleks parem ning meil kergem niita ja kenam vaadata?

Selleks oleks mõistlik vastistutatud või ka varasemalt istutatud taimede tüveümbrused või põõsaste alused katta multśikihiga.

Millist kasu multśimine annab:

Üldiselt on multśimine päris kasulik, kuna:

1. Multś aitab säilitada oma piirkonnas stabiilset niiskustaset, mis on oluline eriti teatud kriisihetkedel.
2. See aitab vältida erinevate umbrohtude levikut – olen märganud, et esimesel aastal peale multsimist kasvavad umbrohud multśialal 20-30% ulatuses tagasi, kuid neid välja noppides on tulemus juba aasta hiljem pea umbrohuvaba.
3. Hooldusmugavus – esiteks, te ei vaja enam muruniiduki kõrvale trimmerit ning teiseks on väga mugav puude-põõsaste ümbrus puhtaks niita ilma neid kahjustamata.
4. Väga oluline on see, et multśikihi abil on võimalik reguleerida varasemalt istutatud puittaimede juurekaela või pookekoha asendit kasvupinnase suhtes – väga tihti on see kasvupinnases, kuid multśimisega saab selle välja tuua.
5. Ja noh, loomulikult on multśitud ala ka päris dekoratiivne.
   

Kuidas seda teha?

Kui meil on tegemist alles istutatavate taimedega, siis on see päris lihtne – tuleb jälgida, et multśikiht saaks ühtlane ning üsna paksu kihina (6-10cm), varasemalt istutatud taimede puhul tuleks teha pisut põhjalikumat tööd – oleks tarvis pinnast koorida ning mitmeaastased umbrohud võimalusel välja juurida, alles seejärel on võimalik multśi paigaldama hakata.

Millist materjali kasutada?

Multśiks kasutatavaid ning sobivaid materjale leiame põhimõtteliselt kõikjalt meie ümber ning vaid fantaasianappus võib sellele piirid seada.

Tüüpilised materjalid, mida olen inimesi näinud multśiks kasutatavat, on olnud näiteks männikoor, põhk, turvas, paber, puulehed, killustik, kivid, muruniide, kergkruus, saepuru, puulaastud, munakoored, savipotikillud, käbid, jõekarbid jne, jne.

Oluline on siin see, et teatud tüüpi multśimiseks kasutatavatel materjalidel võib olla ka negatiivsem mõju – näiteks kipub põhk, muruniide ja paber hallitama, lisaks ei teata paberil oleva trükivärvi mõjust taimedele, kergkruus kipub vahel tugevamate vihmade ja tuultega „ära liikuma“, puulehed võivad endas kanda erinevaid seenpatogeene, kivid võivad multśitud ala liiga tihedaks muuta, saepuru võib samuti erinevaid haigustekitajaid sisaldada, mõned materjalid võivad tõsta või langetada kasvupinnase pH taset, mis võib teatud taimedele probleeme tekitada jne.

Kuid põhimõtteliselt võite multśimiseks kasutada peaaegu mida iganes – siiski olen märganud, et suuremate istutusalade või lihtsalt puude ümber tehtavate multśiringide või hekialuste multśimiseks on olnud kõige loogilisemaks valikuks siiski jämedamafraktsiooniline (ca 15-48mm) männikooremultś.

Miks just männikoor?

Männikoore eeliseks on:

1. Selle suhteliselt aeglane lagunemisvõime – tavaliselt männikoorega multsitud aladele piisab igal aastal vaid ühest juurdelisamisest kogumahuna mitte üle 25% varasemast mahust. Miinuseks võiks lugeda lagunedes kasvupinnasest lämmastiku sidumist, kuid see võib pigem saada probleemiks suurte istutusalade puhul – sellisel juhul on võimalik alati lisalämmastikku anda.
2. Mitte liiga silmatorkav dekoratiivsus – aias tahetakse üldiselt suunata tähelepanu kas taimedele või tervikule, mitte pinnakattematerjalile.
3. Suhteliselt lihtne hooldamine – multś on alati peale värsket paigaldamist ilus, kuid mõelge, mis saab sügisel, kui lehed ja muu kraam multśi peale langeb – jämedamalt koorelt on seda suhteliselt mugav rehaga kokku tõmmata, kui ka pisut koort kaasa tuleb, pole sellest probleemi, kuna see on suhteliselt odav ning järgmise hooaaja alguses saate seda vabalt juurde lisada.
   

Multśitud peenra-ala. Foto: Ravel Reiljan

On veel üks võimalus – kasutada multśivaba multśi ehk kasutada lihtsalt nn „mustkesa“ ehk jätta multśitavale alale läbikobestatud pinnas, kuid selle miinuseks on esiteks umbrohtude teke ehk vajadus rohimiseks ning teiseks kobestamisvajadus, kuna mulla pealispinnale tekkiv koorik soodustab pinnasest vee aurustumist ning seda on tarvis aeg-ajalt kobestada ehk tekkinud kapillaarid pinnase pealmises kihis purustada – seega, suhteliselt töömahukam kui multśimisel abimaterjali kasutamine.

Loomulikult kehtivad tootmisaiandites ning puukoolides omad põhimõtted ja nipid, kuid koduaiapidamises või miks mitte ka avalikel aladel on eelnevalt kirjeldatu kasutamine suhteliselt lihtne ning vähekulukas.

Niisiis, hoidkem oma taimi, siis teenivad nad meid kaua ja hea meelega.

Allikas: Ravel Reiljan

http://ravelreiljan.blogspot.com.ee/search/label/Haljasalade%20rajamine

Papli spiraal-paunatäi

Vahel võib juhtuda, et meid tabab meie papleid vaadates ehmatus või ka üllatus, kuidas kedagi – lehelabade juurde leherootsudele on tekkinud kummalised moodustised – vt järgnevat pilti:

Pemphigus spyrothecae, Populus nigra. Foto: Ravel Reiljan

Millega tegemist?

Tegemist on papli spiraal-paunatäide korteritega – nende sees toimetavad ehk arenevad täid.

Kas ohtlik?

Üldiselt ei põhjusta nad oma tegevusega puule märkimisväärset kahju, kuid tasuks siiski olla tähelepanelik – vt allpool.

Kas kõigil papliliikidel?

Konkreetne paunatäi tegutseb üldjuhul vaid järgnevatel liikidel - berliini, itaalia ning must pappel.

Miks nad puud või puid ründavad?

Seni olen neid kohanud sajaprotsendiliselt vaid puudel, kes on mingil põhjusel tugevas stressiseisundis – seda võivad põhjustada väga erinevaid asjad – nt liigne kasvupinnase kuivus/niiskus, mõningate keemiliste elementide puudus/üleküllus, istutusaegsed vead, hooldusvead, talvine soola kasutamine (alleepuude puhul), jne jne.

Mida teha?

1. Kasutage mõnda arboristi, et algpõhjus välja uurida - kuna tegemist on sümptomiga – puu annab meile mõista, et temaga on midagi valesti ning ta vajab abi.
2. Kui seda pole võimalik teha, siis lihtsalt oodake – kui on tegemist ajutise stressoriga, siis peaks puu selle probleemi ise ära lahendada suutma, kui mitte, siis tasuks järgmisel hooajal siiski arboristiga konsulteerida.
   

Mida mitte teha?

Poleks mõttekas täisid rünnata - tegemist on siiski sümptomi, mitte algpõhjusega.

Sümptomi kõrvaldamine ei kõrvalda algpõhjust.

Allikas: Ravel Reiljan
http://ravelreiljan.blogspot.com.ee/

Kliimamuutustest Eestis arboristi silme läbi - osa II

Teine väga tõsine probleem, mis kliimamuutustega seoses Eesti puittaimi ohustab, on liigne kuivus ning sellest tulenevad põhjaveetaseme muutused, mis võivad olla kas lühiajalised või pikema perioodi jooksul aset leidvad.

Taimedele põhjustab see väga tugevat stressi ning tõsiseid takistusi nende fotosünteesiprotsessis.

Probleem puudutab tõenäoliselt mingil määral kõiki puittaimi, kuid viimase paari aasta jooksul tehtud tähelepanekud annavad alust teatud liikide erilise tundlikkuse suhtes.

Tundub, et Eesti oludes on esimesteks tõsiselt kannatajateks harilikud tammed (Quercus robur) - eriti dreenitud ning kuivematel kasvukohtadel asuvad eakamad puud, kelle võrad hakkavad tippudest massiliselt kuivama.
Siis muidugi arukased (Betula pendula), kes on eriti sellel aastal tugevalt kannatamas ning võrade tihedust kaotamas ja loomulikult harilikud vahtrad (Acer platanoides).

Lisaks tuleks märkida stressi ja seenpatogeenide sobiliku koostöö tulemina väga tugevalt kannatavaid harilikke jalakaid (Ulmus glabra), keda tapab nüri järjekindlusega jalakasurm - (http://arboristaednik.blogspot.com.ee/2018/02/miks-jalakad-kuivavad.html), harilikke saari (Fraxinus excelsior), keda kimbutab nii saaresurm kui saare-kärbumine ning pensilvaania saari (Fraxinus pennsylvanica), kelle kallal toimetab samuti saaresurm.
Tõsine on olukord ka harilike pärnade (Tilia cordata) osas, kellele on tulnud kallale pärna-võrsesurm (Stigmina compacta).

Tundub, et tegemist on klimaatiliste muudatustega kohanemise või mittekohanemise üleminekuperioodiga, mis võib võtta aega palju aastaid. Selle tulemina sureb Eestis kindlasti palju eakamaid puid, kuid uued põlvkonnad saavad olema järjest haiguskindlamad ning tugevamad.

Meie omalt poolt saame jätkuvalt teha ikka seda, mida eelmiseski artiklis sai välja toodud - hoolitseda kasvupinnase õige happesuse, niiskusetaseme ning toiteelementide olemasolu eest (kõike seda on võimalik vastava aparatuuriga kontrollida/jälgida) ning vajadusel seda muuta/parandada.

Püüdkem siis taimede eest hoolitseda - sellisel juhul teenivad nad meid hästi.


Allikas: Ravel Reiljan

http://ravelreiljan.blogspot.com.ee/