Pöördeline
hetk seoses Eesti taimeriigis toimuvaga tundub vähemalt minu silme
läbi olevat 2004. aasta 26. detsember, mil Sumatra piirkonnas aset
leidnud maavärin raputas sõna otseses mõttes kogu
planeeti.
Sellele järgnenud jaanuaritorm oli nii tervele Eestile kui ka Pärnumaa piirkonnale muudatuste alguseks.
Tundub, et sellest hetkest peale nihkus midagi paigast, kuna meie kevaded hakkasid olema kuivemad ning ka pisut - taimede seisukohalt öeldes - äkilisemad.
Samuti on sügised veninud pikemaks ning jällegi kuivemaks.
Talved on imelikud - kohati lumega, kohati lumeta - ning stabiilsus on asendunud suurte temperatuurikõikumistega.
Suvedki on muutunud - vahel on küll tüüpiline "kehv suusailm", kuid viimastel aastatel kipub ikka kuuma/põualaineidki olema, samas on jällegi palju õhuniiskust.
Võiks öelda, et meie kliimatingimused on muutunud väga mitmepalgeliseks.
Kõigi nende nelja aastaaja muudatused on tegelikult hästi näha ka taimeriigis - vähemalt puittaimede riigis küll, rohttaimede teemal ei oska kahjuks kaasa rääkida.
Muudatused ilmnevad üldiselt kahes liinis:
1. Taimede stressi ning
2. Uute haiguste ja kahjurite näol
Viimastel aastatel on näha, et klimaatilistest tingimustest sõltuvaid stressifaktoreid on päris palju - eelnevalt kirjeldatud kevadine ning sügisene veepuudus, mis ei võimalda taimedel oma kasvuaastat edukalt alustada ega lõpetada - sellest omakord sügisese kuivuse puhul talvise vastupanuvõime nõrgenemine ning külmakahjustuste võimaluse suurenemine. Eriti ränk on taimedele mitte niivõrd külm või isegi lumeta külm, kuivõrd talvine temperatuuride kõikumine, kus ööpäevane vahe võib olla kohati väga suur.
Noh, ja siis kui veel kevad lajatab soojade ning sademevaeste ilmadega, ongi meie puittaimed stressis.
Kui aga taimed on stressis, on nad ka nõrgestatud olekus ning tunduvalt vastuvõtlikumad erinevatele haigustele ning kahjuritele.
Hea näide võiks olla tõenäoliselt juba mitmeid aastaid märgatud probleem näiteks harilike tammede (tamme-jahukaste (Erysiphe alphitoides)) või hobukastanitega (hobukastani-keerukoi (Cameraria ohridella)).
Need on vaid paar näidet haigustest ja kahjuritest, mis/kes on asunud üsnagi hoogsalt Eestis toimetama ning kanda kinnitama.
Tundub, et tegemist on ühe keerulisema ajaperioodiga Eesti puittaimede ajaloos, kuna taimede jaoks saab olema tõsiselt katselepanev erinevate uute haiguste/kahjuritega hakkamasaamine.
Ehk oskavad teadlased midagi välja pakkuda, kuid hetkel tundub küll, et selle perioodi peavad taimed ilma inimese abita kuidagi üle elama või siis hukkuma ning andma teed uutele sortidele või teistele liikidele.
Meie omaltpoolt saame taimede stressi vähendada vaid mingis ulatuses - hoolitsedes kasvupinnase õige happesuse, niiskusetaseme ning toiteelementide olemasolu eest (kõike seda on võimalik vastava aparatuuriga kontrollida/jälgida) ning vajadusel seda muuta/parandada.
Sellele järgnenud jaanuaritorm oli nii tervele Eestile kui ka Pärnumaa piirkonnale muudatuste alguseks.
Tundub, et sellest hetkest peale nihkus midagi paigast, kuna meie kevaded hakkasid olema kuivemad ning ka pisut - taimede seisukohalt öeldes - äkilisemad.
Samuti on sügised veninud pikemaks ning jällegi kuivemaks.
Talved on imelikud - kohati lumega, kohati lumeta - ning stabiilsus on asendunud suurte temperatuurikõikumistega.
Suvedki on muutunud - vahel on küll tüüpiline "kehv suusailm", kuid viimastel aastatel kipub ikka kuuma/põualaineidki olema, samas on jällegi palju õhuniiskust.
Võiks öelda, et meie kliimatingimused on muutunud väga mitmepalgeliseks.
Kõigi nende nelja aastaaja muudatused on tegelikult hästi näha ka taimeriigis - vähemalt puittaimede riigis küll, rohttaimede teemal ei oska kahjuks kaasa rääkida.
Muudatused ilmnevad üldiselt kahes liinis:
1. Taimede stressi ning
2. Uute haiguste ja kahjurite näol
Viimastel aastatel on näha, et klimaatilistest tingimustest sõltuvaid stressifaktoreid on päris palju - eelnevalt kirjeldatud kevadine ning sügisene veepuudus, mis ei võimalda taimedel oma kasvuaastat edukalt alustada ega lõpetada - sellest omakord sügisese kuivuse puhul talvise vastupanuvõime nõrgenemine ning külmakahjustuste võimaluse suurenemine. Eriti ränk on taimedele mitte niivõrd külm või isegi lumeta külm, kuivõrd talvine temperatuuride kõikumine, kus ööpäevane vahe võib olla kohati väga suur.
Noh, ja siis kui veel kevad lajatab soojade ning sademevaeste ilmadega, ongi meie puittaimed stressis.
Kui aga taimed on stressis, on nad ka nõrgestatud olekus ning tunduvalt vastuvõtlikumad erinevatele haigustele ning kahjuritele.
Hea näide võiks olla tõenäoliselt juba mitmeid aastaid märgatud probleem näiteks harilike tammede (tamme-jahukaste (Erysiphe alphitoides)) või hobukastanitega (hobukastani-keerukoi (Cameraria ohridella)).
Need on vaid paar näidet haigustest ja kahjuritest, mis/kes on asunud üsnagi hoogsalt Eestis toimetama ning kanda kinnitama.
Tundub, et tegemist on ühe keerulisema ajaperioodiga Eesti puittaimede ajaloos, kuna taimede jaoks saab olema tõsiselt katselepanev erinevate uute haiguste/kahjuritega hakkamasaamine.
Ehk oskavad teadlased midagi välja pakkuda, kuid hetkel tundub küll, et selle perioodi peavad taimed ilma inimese abita kuidagi üle elama või siis hukkuma ning andma teed uutele sortidele või teistele liikidele.
Meie omaltpoolt saame taimede stressi vähendada vaid mingis ulatuses - hoolitsedes kasvupinnase õige happesuse, niiskusetaseme ning toiteelementide olemasolu eest (kõike seda on võimalik vastava aparatuuriga kontrollida/jälgida) ning vajadusel seda muuta/parandada.
Allikas: Ravel Reiljan
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar