Teine väga tõsine probleem, mis
kliimamuutustega seoses Eesti puittaimi ohustab, on liigne kuivus
ning sellest tulenevad põhjaveetaseme muutused, mis võivad olla kas
lühiajalised või pikema perioodi jooksul aset leidvad.
Taimedele põhjustab see väga tugevat stressi ning tõsiseid takistusi nende fotosünteesiprotsessis.
Probleem puudutab tõenäoliselt mingil määral kõiki puittaimi, kuid viimase paari aasta jooksul tehtud tähelepanekud annavad alust teatud liikide erilise tundlikkuse suhtes.
Tundub, et Eesti oludes on esimesteks tõsiselt kannatajateks harilikud tammed (Quercus robur) - eriti dreenitud ning kuivematel kasvukohtadel asuvad eakamad puud, kelle võrad hakkavad tippudest massiliselt kuivama.
Siis muidugi arukased (Betula pendula), kes on eriti sellel aastal tugevalt kannatamas ning võrade tihedust kaotamas ja loomulikult harilikud vahtrad (Acer platanoides).
Lisaks tuleks märkida stressi ja seenpatogeenide sobiliku koostöö tulemina väga tugevalt kannatavaid harilikke jalakaid (Ulmus glabra), keda tapab nüri järjekindlusega jalakasurm - (http://arboristaednik.blogspot.com.ee/2018/02/miks-jalakad-kuivavad.html), harilikke saari (Fraxinus excelsior), keda kimbutab nii saaresurm kui saare-kärbumine ning pensilvaania saari (Fraxinus pennsylvanica), kelle kallal toimetab samuti saaresurm.
Tõsine on olukord ka harilike pärnade (Tilia cordata) osas, kellele on tulnud kallale pärna-võrsesurm (Stigmina compacta).
Tundub, et tegemist on klimaatiliste muudatustega kohanemise või mittekohanemise üleminekuperioodiga, mis võib võtta aega palju aastaid. Selle tulemina sureb Eestis kindlasti palju eakamaid puid, kuid uued põlvkonnad saavad olema järjest haiguskindlamad ning tugevamad.
Meie omalt poolt saame jätkuvalt teha ikka seda, mida eelmiseski artiklis sai välja toodud - hoolitseda kasvupinnase õige happesuse, niiskusetaseme ning toiteelementide olemasolu eest (kõike seda on võimalik vastava aparatuuriga kontrollida/jälgida) ning vajadusel seda muuta/parandada.
Püüdkem siis taimede eest hoolitseda - sellisel juhul teenivad nad meid hästi.
Allikas: Ravel Reiljan
Taimedele põhjustab see väga tugevat stressi ning tõsiseid takistusi nende fotosünteesiprotsessis.
Probleem puudutab tõenäoliselt mingil määral kõiki puittaimi, kuid viimase paari aasta jooksul tehtud tähelepanekud annavad alust teatud liikide erilise tundlikkuse suhtes.
Tundub, et Eesti oludes on esimesteks tõsiselt kannatajateks harilikud tammed (Quercus robur) - eriti dreenitud ning kuivematel kasvukohtadel asuvad eakamad puud, kelle võrad hakkavad tippudest massiliselt kuivama.
Siis muidugi arukased (Betula pendula), kes on eriti sellel aastal tugevalt kannatamas ning võrade tihedust kaotamas ja loomulikult harilikud vahtrad (Acer platanoides).
Lisaks tuleks märkida stressi ja seenpatogeenide sobiliku koostöö tulemina väga tugevalt kannatavaid harilikke jalakaid (Ulmus glabra), keda tapab nüri järjekindlusega jalakasurm - (http://arboristaednik.blogspot.com.ee/2018/02/miks-jalakad-kuivavad.html), harilikke saari (Fraxinus excelsior), keda kimbutab nii saaresurm kui saare-kärbumine ning pensilvaania saari (Fraxinus pennsylvanica), kelle kallal toimetab samuti saaresurm.
Tõsine on olukord ka harilike pärnade (Tilia cordata) osas, kellele on tulnud kallale pärna-võrsesurm (Stigmina compacta).
Tundub, et tegemist on klimaatiliste muudatustega kohanemise või mittekohanemise üleminekuperioodiga, mis võib võtta aega palju aastaid. Selle tulemina sureb Eestis kindlasti palju eakamaid puid, kuid uued põlvkonnad saavad olema järjest haiguskindlamad ning tugevamad.
Meie omalt poolt saame jätkuvalt teha ikka seda, mida eelmiseski artiklis sai välja toodud - hoolitseda kasvupinnase õige happesuse, niiskusetaseme ning toiteelementide olemasolu eest (kõike seda on võimalik vastava aparatuuriga kontrollida/jälgida) ning vajadusel seda muuta/parandada.
Püüdkem siis taimede eest hoolitseda - sellisel juhul teenivad nad meid hästi.
Allikas: Ravel Reiljan
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar