Uute alleede ehk puiesteede rajamine on sündmus, mis ei ole
tavaliselt linna või asula ajaloos just igapäevane - seda tehakse
suhteliselt harva ning peale alleepuude istutamist loodetakse, et
tulemus kestab kümneid ja kümneid aastaid.
Kuna alleede rajamine, hilisemate vigade korrigeerimine ning alleepuude majandamine on küllalki kulukas ettevõtmine, siis soovitan tungivalt alleede rajamise põhimõtted kriitilise pilguga üle vaadata.
Nagu teame, on viimaste aastakümnetega toimunud tohutult kiire areng nii kommunikatsioonide kui üldise urbaniseerumise osas - see on tekitanud olukorra, kus istutatud puude juurestikualas teostatakse väga tihti erinevaid kaevetöid, mis tekitavad omakorda võrakahjustusi, lisaks on muutunud ka saastatuse üldine tase, liiklus, liiklusvahendid ning kahanenud rahalised võimalused allepuude hooldamiseks.
Niisiis, mida võiks muuta, et tulevased alleed ehk puiesteed oleksid peaaegu riski- ja hooldusvabad?
Senine taimede valik
Seni on Eestis toiminud vaikimisi valik - alleepuudeks valitakse järjepidevalt peamiselt tugevakasvulisi ning muidu suure võraga tuttavaid puuliike nagu pärnad, tamm, hobukastan, vaher, jalakas, arukask, saar jne.
Nende liikide puhul tuleb aga paratamatult arvestada mitme probleemiga, mis ei olnud kümneid aastaid tagasi veel nii aktuaalsed - nagu näiteks:
1. Suure ja laia võraga puude juurekava on samuti suur ning lai, kas istutatavate puude juurtele jagub piisavalt ruumi ning toitaineterikast kasvupinnast?
Uued alleepuudele eraldatavad haljasribad on tihti järjest kitsamad - enam ei ole taimedel võimalik varasemal viisil laiutada.
2. Suure juurekavaga puude perimeetris pidevate kaevetööde teostamine rikub oluliselt kasvavate puude tervist - juurestiku rikkumine eeldab tavaliselt ka võra korrastamist, kuna peale juurestiku rikkumist hakkab mingi osa puu võrast surema. See aga tähendab taas rahalist väljaminekut.
3. Mainitud liikide majandamine on päris kulukas - puud vajavad järelkoolitust, mitmete aastate jooksul võra tõstmist ning aja edenedes ka võraosade hooldustöid.
Kui allee on jõudnud inimeluea lõpule, on puude seisund tavaliselt juba selline, mis vajab tihedamat võrahooldust, vahel harude sidumist ning vahel mõne puu väljaraiet.
See kõik on aga kulukas ning ajamahukas, põhjustades lisaks ka alleepuude inetut välimust ning sellega seoses asula või linna üldmulje kehvenemist.
Millised taimed siis valida?
Eelmainitud liigid võiksid jääda pigem maanteede- ja asulavälisteks alleepuudeks, asulates ning linnades tuleks mõelda valikule, mis tagaks kõigile (ka taimedele) võimalikult väikesed kulud ning vaeva, samas olles esteetiliselt meeldiva välimusega.
Eesti asulates on tegelikult väga edukalt võimalik alleepuudena kasutada optimaalse võra ning juurekavaga taimi - nagu näiteks kõikvõimalikud sammasvormid - selleks on sobilikud ka varasemast tuttavad liigid, (tamm, jalakas, pöök, pärn).
Sammasvormidel on paar tohutut eelist tavaliste alleepuude ees - esiteks on nad peaaegu hooldusvabad (mis tähendab järjepidevat kokkuhoidu hooldustööde arvelt) ning teiseks on nii nende võrad kui ka juurekavad väga optimaalse suurusega, mis tagab puude perimeetris tunduvalt edukama kommunikatsioonidega toimetamise.
Lisaks on võimalik kasutada ka leinavorme või stabiilse võrakujuga taimi - näiteks harilik vaher `Globosum`, mille võra on kerakujuline, vajades lihtsat ja kiiret vormilõikust vaid 1x aastas või jäädes üldse vabakasvuliseks, samas kui leinavormid on praktiliselt hooldusvabad.
Ning kindlasti ei tohiks unustada ka erinevaid igihaljaid taimi, mida alleepuudena Eestis senini vist küll pea üldse ei kasutata - nagu näiteks sammasvormides kuusk, mänd, elupuud, nulud - need taimed on pea 100% hooldusvabad ning visuaalselt vägagi atraktiivsed.
Tänapäeva muutuva kliimaga Eestis on teistsuguste taimede kasutamine suhteliselt loogiliseks jätkuks - sobiva taimmaterjali puudumisel on seda võimalik saada näiteks Poola suurpuukoolidelt - nende võimekus ületab kaugelt terve Baltikumi vajaduse.
Niisiis - uute alleede rajamisel saab olla nii loov kui ökonoomne ühteaegu - piisab vaid õigete taimede õigesse kohta valimisest.
Allikas: Ravel Reiljan
http://ravelreiljan.blogspot.com.ee/
Kuna alleede rajamine, hilisemate vigade korrigeerimine ning alleepuude majandamine on küllalki kulukas ettevõtmine, siis soovitan tungivalt alleede rajamise põhimõtted kriitilise pilguga üle vaadata.
Nagu teame, on viimaste aastakümnetega toimunud tohutult kiire areng nii kommunikatsioonide kui üldise urbaniseerumise osas - see on tekitanud olukorra, kus istutatud puude juurestikualas teostatakse väga tihti erinevaid kaevetöid, mis tekitavad omakorda võrakahjustusi, lisaks on muutunud ka saastatuse üldine tase, liiklus, liiklusvahendid ning kahanenud rahalised võimalused allepuude hooldamiseks.
Niisiis, mida võiks muuta, et tulevased alleed ehk puiesteed oleksid peaaegu riski- ja hooldusvabad?
Senine taimede valik
Seni on Eestis toiminud vaikimisi valik - alleepuudeks valitakse järjepidevalt peamiselt tugevakasvulisi ning muidu suure võraga tuttavaid puuliike nagu pärnad, tamm, hobukastan, vaher, jalakas, arukask, saar jne.
Nende liikide puhul tuleb aga paratamatult arvestada mitme probleemiga, mis ei olnud kümneid aastaid tagasi veel nii aktuaalsed - nagu näiteks:
1. Suure ja laia võraga puude juurekava on samuti suur ning lai, kas istutatavate puude juurtele jagub piisavalt ruumi ning toitaineterikast kasvupinnast?
Uued alleepuudele eraldatavad haljasribad on tihti järjest kitsamad - enam ei ole taimedel võimalik varasemal viisil laiutada.
2. Suure juurekavaga puude perimeetris pidevate kaevetööde teostamine rikub oluliselt kasvavate puude tervist - juurestiku rikkumine eeldab tavaliselt ka võra korrastamist, kuna peale juurestiku rikkumist hakkab mingi osa puu võrast surema. See aga tähendab taas rahalist väljaminekut.
3. Mainitud liikide majandamine on päris kulukas - puud vajavad järelkoolitust, mitmete aastate jooksul võra tõstmist ning aja edenedes ka võraosade hooldustöid.
Kui allee on jõudnud inimeluea lõpule, on puude seisund tavaliselt juba selline, mis vajab tihedamat võrahooldust, vahel harude sidumist ning vahel mõne puu väljaraiet.
See kõik on aga kulukas ning ajamahukas, põhjustades lisaks ka alleepuude inetut välimust ning sellega seoses asula või linna üldmulje kehvenemist.
Millised taimed siis valida?
Eelmainitud liigid võiksid jääda pigem maanteede- ja asulavälisteks alleepuudeks, asulates ning linnades tuleks mõelda valikule, mis tagaks kõigile (ka taimedele) võimalikult väikesed kulud ning vaeva, samas olles esteetiliselt meeldiva välimusega.
Eesti asulates on tegelikult väga edukalt võimalik alleepuudena kasutada optimaalse võra ning juurekavaga taimi - nagu näiteks kõikvõimalikud sammasvormid - selleks on sobilikud ka varasemast tuttavad liigid, (tamm, jalakas, pöök, pärn).
Sammasvormidel on paar tohutut eelist tavaliste alleepuude ees - esiteks on nad peaaegu hooldusvabad (mis tähendab järjepidevat kokkuhoidu hooldustööde arvelt) ning teiseks on nii nende võrad kui ka juurekavad väga optimaalse suurusega, mis tagab puude perimeetris tunduvalt edukama kommunikatsioonidega toimetamise.
Lisaks on võimalik kasutada ka leinavorme või stabiilse võrakujuga taimi - näiteks harilik vaher `Globosum`, mille võra on kerakujuline, vajades lihtsat ja kiiret vormilõikust vaid 1x aastas või jäädes üldse vabakasvuliseks, samas kui leinavormid on praktiliselt hooldusvabad.
Ning kindlasti ei tohiks unustada ka erinevaid igihaljaid taimi, mida alleepuudena Eestis senini vist küll pea üldse ei kasutata - nagu näiteks sammasvormides kuusk, mänd, elupuud, nulud - need taimed on pea 100% hooldusvabad ning visuaalselt vägagi atraktiivsed.
Tänapäeva muutuva kliimaga Eestis on teistsuguste taimede kasutamine suhteliselt loogiliseks jätkuks - sobiva taimmaterjali puudumisel on seda võimalik saada näiteks Poola suurpuukoolidelt - nende võimekus ületab kaugelt terve Baltikumi vajaduse.
Niisiis - uute alleede rajamisel saab olla nii loov kui ökonoomne ühteaegu - piisab vaid õigete taimede õigesse kohta valimisest.
Allikas: Ravel Reiljan
http://ravelreiljan.blogspot.com.ee/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar