Eesti puittaimede eluolust - Haabersti remmelga näitel

Pean kohe alguses erinevate segaduste vältimiseks ütlema, et ma ei ole konkreetse puuga seotud probleemi oluliselt süvenenud ega isiklikult kohapealseid vaatlusi teostanud, kuid see ei olegi tegelikult oluline, kuna käesolev artikkel puudutab teemat kui sellist üldiselt.

Küsimus pole vaid ühes puus

Loomulikult on väga positiivne ning innustav näha inimesi, kellele puu elu korda läheb – paraku – küsimus ei ole vaid selles ühes puus.

Samal ajal, kui inimesed remmelga päästmise nimel vaeva näevad, tehakse üleriigiliselt uusi raie- ning hooldushankeid, uusi otsuseid, uusi töid – ning raiesse määratakse ehk veelgi olulisemaid puid ja hooldust hakkab kusagil ehk teostama keegi, kellel ei pruugi hooldusvõtetest aimugi olla.

Eesti koosneb paljudest omavalitsustest ning kahjuks on pea igas neist omad reeglid ja arusaamad, mille alusel puid raiesse või hooldusesse määratakse. Paljud neist puudest vajaksid eestkostet.

Probleem on meie arusaamades ning väärtushinnangutes

Probleemi olemus seisneb tegelikult inimeste üldises suhtumises meid ümbritsevas linnakeskkonnas elutsevate puude suhtes.

Liikudes palju mööda Eestit, näen ma arboristina ühiskondlikel aladel pidevalt väga palju puid, kes on kas valesti istutatud, valesti hooldatud, sandistatud/tulbastatud/ladvatud või kergekäeliselt raiesse määratud.

Tahan selle artikliga öelda, et ühe puu kaitseks välja elatud energia saab paraku peale seda protsessi otsa – kuid kaitset vajaksid tegelikult terve riigi ühiskondlikel aladel kasvavad puud, kuna hoolimata sellest, et elame ajastul, kus riigis on enneolematult palju arboriste ning muid spetsialiste, on meil ka palju puid, kelle elu ja tervist oleks oskaja inimese otsus/tegevus võinud säästa.

Linnakeskkonna vaenlased

Oma töös olen enamuses kohanud inimesi, kes peavad linnakeskkonnas kasvavat puud kas ohuks või vaenlaseks, samas kui vaid väike osa neist on puude säilitamise ja kaitsmise poolt.

Tihti küsitakse: “kas ma saan raieloa, kuna puu varjab päikest”, “noh, on 120 aastane pärn, saan aru – aga ta ajab mul kevaditi auto kleepuma”, “ütlete, et 19 sajandi teises pooles istutatud tamm – igatahes lehti ajab kõvasti, aga mina pean neid koristama – proovin raieluba taotleda”, “noh, kui raieluba ei saa, siis valan senikaua soolhapet kuni saan”, “milleks mulle raieluba – võtan maha ja keegi ei tee midagi”.

Sellised on mõningad fraasid, mis mulle meelde jäänud – kuid neid on olnud palju ja lisandub üha.

Taimede kaitse algab kodust, lasteaiast ja koolist

Kuid kuidas sa saad puud kaitsta kui sa ei tea temast ega tema elutsüklist pea midagi?

See on ka põhjuseks, miks paljudes riikides korraldatakse asju nii, et juba lasteaia- ning koolilapsi kaasatakse erinevatesse programmidesse, mis hõlmavad endas lisaks looduseasjadega tegelemise ka uute puude istutamist ning nendega toimetamist.

Selline lähenemine loob inimese ning taime vahel emotsionaalse sideme ning taimesse suhtutakse kui “tuttavasse”, kui kellessegi, kes elab linnas meiega koos.

Me vajame mõtteviisi muutust

Seni, kuni meie arusaamades on linnapuud kui segavad faktorid, ei muutu midagi.

Kuid kui me oleme arenenud riikide sarnaselt jõudnud arusaamale, et linnas kasvav puu on väärtus, mida millegi muuga ei asenda, alles siis hakkavad muutused aset leidma.

Selline muutus ei toimu üleöö, kuid inimeste teadlikkust pisitasa tõstes toimub see mingil hetkel kindlasti.

Kuidas seda saavutada?

Selleks peaksid koostööd tegema vastava ala ministeerium, omavalitsused, liidud ning seltsid, et tekiks esmalt ühine arusaam ja ühised väärtused – kui see on tekkinud, on seda juba lihtsam ka inimesteni viia.

Otsuste tegemisse peaks kaasama ka kindlasti rohkem arboriste – selleks ju neid koolitataksegi – nende eesmärk on inimeste ja kõrghaljastuse vahelise parima suhte loomine ning säilitamine.

Lõppkokkuvõtteks

Taimed, samuti puittaimed ehk puud on inimese eksisteerimiseks hädavajalikud, samas, peame mõistma ka seda, et urbaniseerumine on praeguse elukorralduse paratamatu osa.

Elu nõuab oma ja läheb edasi ka peale meid – mõistlikkus ja kaine mõistus peaksid kõiki nende otsustes juhendama.

Erinevatel inimestel on erinevad arusaamad ning ka erinevad otsused. Et läheneda asjadele õigel viisil ning sooritada õige otsus, selleks on tarvis mõistlikkust ning tasakaalukust, see aga tekib sümbioosis teadmiste ning lugupidava suhtumisega meid ümbritsevatesse elusorganismidesse.

Allikas: Ravel Reiljan

http://ravelreiljan.blogspot.com.ee/