Vesivõsud viljapuudel - mida nendega peale hakata?

Võiks öelda, et vesivõsud kui sellised on sama vanad kui maailma esimesed puudki – seega – üpris ürgne teema.

Hoolimata sellest pole nendest aianduslikus mõttes siiski veel piisavalt räägitud – seda teemat küll mainitakse siin ja seal, kuid tihti võib jääda pisut selgusetuks, mis nad on, miks nad tekivad ning kuidas neid enda- ja puu kasuks rakendada?

Vaatleme seda teemat pisut lähemalt.

Vesivõsud viljapuul. Foto: Ravel Reiljan

Mida nad endast kujutavad ja kust nad tulevad?

Väga lühidalt selgitatuna käib süsteem selliselt:
nn vesivõsud arenevad puittaimedel paiknevatest tagavara- ehk lisapungadest ja uinuvatest pungadest (neid on peidetud nii okstele kui ka tüvele ning neid ei pruugi nähagi olla). Need pungad tavaolukorras ei aktiveeru, vaid ootavad, kuniks nende elukeskkonnaga midagi ebameeldivat juhtub - näiteks läheneb puule inimene ja saeb mõne oksa ära või saab puu muul moel kahjustatud – näiteks murdub tugeva tuule või saagiraskuse all puu võras mõni oks või isegi haru.

Kuna vesivõsud on puul selleks, et vastata puud tabanud õnnetustele/avariidele, siis on nende ainsaks eesmärgiks millestki muust hoolimata kasvatada võimalikult kiirelt tagasi kaotatud osa võrast – kui nad seda ei teeks, jääks teatud osa puu juurestikust toiduta ning sureks.

Selletõttu ongi võsude eesmärgiks mitte võraokste ning mitte viljaokste, vaid rohemassi tekitamine – see aga omakorda eeldab teatud tulemuse saamiseks inimesepoolset sekkumist.

Vesivõsud viljapuudel.

Viljapuunduses on vesivõsude tekkimine ühteaegu nii hea kui ka halb, sõltudes suuresti sellest kui korrapäraselt, millisel ajal ning millises mahus neile hoolduslõikust tehakse.

Halvad on nad juhul kui tegu on tüüpilise Eesti aiaga, kuna tüüpilises aias toimub viljapuude hoolduslõikus reeglina ebaregulaarselt – ehk kui otsustatakse teha hoolduslõikust, siis tehakse seda tavaliselt mõtteviisil „tuleb lõigata nii, et jätkuks mitmeks aastaks“ ning seejärel tehakse paus – keskmiselt 3-5 aastat.

Kui nüüd kujutada ette tüüpilist õunapuud, kes on üle 40 aasta vilja kandnud ning ühel aastal otsustatakse tema võra mõõtmeid tunduvalt vähendada, siis tema tavaline reaktsioon juhtunule on paraku vaid üks – suve hakul kasvatab ta terve metsa otse taevasse suunduvaid võsusid.

Ning kuna järgmine hooldustsükkel kavandatakse tavaliselt toimuma 3-5 aasta pärast, siis võime vaid ette kujutada, mis juhtub ühe tüüpilise vesivõsuga 3-5 aasta jooksul – puu võrasse kasvab uus puu...ja neid on palju.

3-5 aasta järel uuesti lõigates kordub sama, ning vahepealne periood möödub mitte väga saagirikkalt, kuid suhteliselt haigus- ning kahjuririkkalt (selline ebaregulaarne suurte diameetritega lõikamine põhjustab puule tugeva stressi, mille tõttu ta muutub haigustele/kahjuritele kergemini kättesaadavaks).

Seega, selleks et vesivõsudega näiteks puuviljanduses midagi asjalikku peale hakata, on tarvis regulaarset hoolduslõikust.

Kui meil on tegemist aiaga, kus kasvavaid puid hooldatakse regulaarselt igal aastal, siis on võimalik vesivõsud enda- ja puu kasuks tööle panna.

Kuidas?

Siin on muidugi oluline detailidesse laskumata mainida paari olulist asja:

a) kui viljapuid hooldatakse regulaarselt igal aastal, siis tekib üldjuhul väga vähe vesivõsusid

b) kevadine lõikus soodustab suvist vesivõsude teket, suvine lõikus jällegi pärsib seda

c) mida väiksemad on lõigete läbimõõdud ning mida vähem võra massist eemaldada, seda vähem tekib vesivõsusid

Niisiis – kui meil on tegemist regulaarselt, õigel aastaajal ning õiges mahus teostatud hoolduslõikusega, siis tekib igal kasvuperioodil ühe puu kohta keskmiselt vaid käputäis (sedagi heal juhul) vesivõsusid.

Mõnes aias on hooldus viidud tasemeni, kus vesivõsusid ei teki enam üldse, sellisel juhul olen kasutanud ka täkestustehnikat, kuid see on juba eraldi tehnoloogia.

Kuidas nendega toimida?

Tavaliselt kipuvad vesivõsud kasvama nende kohtade lähedusse, kust midagi varasemalt ära lõigatud – see aga annab meil võimaluse neist uusi viljaoksi kasvatada.

Peab küll nentima, et vesivõsud erinevad tavalistest okstest oma nõrga kinnituslaadi poolest, kuid olen täheldanud, et sellest hoolimata on neist võimalik viljaoksi kasvatada.

Et seda teha, selleks oodake, kuni teie puul on näiteks kevadise hoolduslõikuse tulemina suve hakul hakanud arenema vesivõsud, siis proovige neist valida välja sellised, mis kasvavad suunaga üles, alla, suunaga võra sisse või ka võrast välja, kuid väga järsu nurga all ning eemaldage need võsud.

Eemaldamise all mõtlen mitte lõikamist, vaid rebimist – rebida tuleks selliselt, et võtate vesivõsu peopesasse ning tõmbate ta koos kannaga/kinnitusega välja. Alles jääb väike auk, mis kasvab sügiseks kinni.

Tihti soovitatakse neid kas murda või lõigata – tegelikult pole see mõttekas.

Kui vesivõsu murda või lõigata, kasvatab vesivõsu enda jalamile 1-2 uut vesivõsu – ja nii see protsess muudkui jätkub. Rebimise puhul ei kasva samasse kohta enam kunagi vesivõsu.

Vesivõsud, mis kasvavad soodsa suuna (näiteks äralõigatud oksa asendamiseks või uue viljaoksa moodustamiseks) ning väljumisnurgaga (ca 45-65*) tuleks jätta puutumata – kui neid on ühes kohas mitu, siis tasuks alles jätta vähemalt kaks, kuna siis on kindlam, et vähemalt üks neist elab ka talve üle.

Kuna seda teha?

Vesivõsude rebimiseks sobilik aeg on üsna pikk – seda võib teha vabalt nii alates jaanipäevast kuni augusti alguseni – varem ei pruugi neid veel piisavalt olla ning hiljemaks jäädes hakkavad nad pisitasa puituma, kuigi ka siis on neid üsna kerge rebida.

Mis saab edasi?

Järgmise aasta kevadel tuleks need vesivõsud, mis eelmisel suvel alles said jäetud, rahulikult üle vaadata – kevadel on parem näha, kuhu neid lõikusega suunata.

Lõikusega suunamine on lihtne – lõigake endisest võsust umbes veerand kuni pool ära, lõigake selle punga kohalt, kuhu suunas tahate oksa kasvatada ja seejärel pole sellel aastal rohkem vaja midagi teha.

Uuel aastal saate kevadise lõikusega vajadusel uuesti suunata – ja nii see jätkub.

Eks see kõik on loomulikult pisut keerulisem ja võimalusterohkem, kuid ehk oli sellest lühidast ülevaatest siiski mingit kasu – neid nõuandeid rakendades saab hoida puu tervist ning vähendada enda vaeva.

Allikas: Ravel Reiljan

http://ravelreiljan.blogspot.com.ee/search/label/Viljapuud-%20ja%20marjap%C3%B5%C3%B5sad